Tekst: AGUR BENNO
Varasemate aegadega võrreldes on praegusaja Eestis näha märksa vähem mundri- kandjaid. Kaitseväelasi ja kaitseliitlasi, politseinikke ja päästjaid ehk küll, aga teised omaaegsed vormikandjad, näiteks raudteelased, on riietatud nõnda, neid võiks pidada pigem klienditeenindajateks, mitte vana väärika raudteelasemundri kandjaiks. Ent see pole alati niimoodi olnud.
Juba üle saja aasta tagasi lõppenud tsaariajal oli peale sõjaväe ja politsei eri mundritesse riietatud ka enamik riigi- ametnikke, kelle hulka kuulusid ka näiteks kooliõpetajad. Samuti pidasid paljud seltsid, kas või näiteks priitahtlike pritsimeeste oma, vajalikuks rõhutada ühtsust riietuse kaudu. Uhkeid mundreid kandsid valitseja õukondlased. Nende mundreid nägi muidugi rohkem Peterburis ja Moskvas, aga kubermangulinnades märksa vähem, eelkõige kuberneri ja näiteks rüütelkonna peamehe seljas. Igas kubermangus olid ametnikele ja aadlikele ette nähtud üsna ühelaadsed, kuid näiteks tikandi, nöö-pide ja värvide poolest veidi eristuvad mundrid. Läänemere provintsides lisandusid neile eraldi maanõunike (Landrat) mundrid.
Iga kubermangu mundritel oma tunnused
Selle temaatika ilmselt parim asjatundja Sergei Popov on oma raamatus „Vene tsiviilmunder 1755–1855“ kirjutanud, et ei ole teada, millal keiser kinnitas esi-mesed kubermangumundrid. Esimene teadaolev ukaas pärineb Katariina II valitsusajast 1782. aasta oktoobrist. Kuna igale kubermangule olid ette nähtud kindlad värvid, pidid ka mundrid olema nendes toonides. Lõikelt olid tollased kubermangumundrid tavapära- sed pikad kaftanid värviliste kraede, varrukakääniste ja revääridega.
Esimest korda reformiti mundritega seotud korda juba aastal 1784. Mundrikuue värvi järgi jagunesid kubermangud põhjapoolseteks (helesinised kuued), keskmisteks (punased) ja lõunapoolseteks (tume kirsipunane). Riia asehalduskonnas olid üherealisel kuuel nööbid hõbedased, krae ja käänised helesinised, kuuevooder, vest ja püksid valged. Tallinna asehalduskonnas olid üherealisel kuuel kuldsed nööbid, krae ja käänised helesinised, kuuevooder kollane ning vest ja püksid valged. Endises Kuramaa hertsogkonnas (alates aastast 1795) pidid nööbid olema hõbedased, krae ja käänised vaarikakarva ning vooder, vest ja püksid valged.
Kui troonile oli asunud keiser Paul, kinnitati 1796. aasta detsembris uus kubermangude arv ning 1797. aasta veebruaris ka uued kubermangumundrid. Asehalduskonnad kaotati; nüüd pidid Liivimaa kubermangus olema kuuenööbid kuldsed, krae ja käänised punasest kalevist. Kuuevoodri värv oli tumeroheline ning püksid valged. Kuramaa kubermangus olid nööbid hõbedased, krae ning käänised helesinisest sametist, vooder helesinine ja püksid valged. Eestimaa kubermangus olid mundrinööbid kuldsed, krae ja käänised kahkjaskollasest sametist, kuuevooder tumeroheline ning püksid valged. Ainsana korraldati 1806. aastal mundrireform Eestimaa kubermangus, kus nööbid muutusid hõbedaseks, krae ja käänised pidid olema sinised punase kandiga ning sametist. Voodri ja pükste värv ei muutunud. Kuued olid kõigis Venemaa kubermangudes nüüd ühtset tumerohelist värvi. Nööpidele pidi olema vermitud kubermangu vapp.
Aleksander I aegsed mundrireformid
Aleksander I valitsusaja alguses muutus kubermangumundrite lõige: kuued said püstkrae ning eespoolsed kuuehõlmad kadusid. Saksalikust pikkkuuest sai prantsuspärane frakk. 1809. aasta augustis tehti järgmine mundrireform, mille eesmärk oli ühtlustada tollal veel kehtinud Pauli-aegsed ja hilisemad muudatused. Säilis kuue tumeroheline värvus, voodrid olid nüüd kõigil mundriga sama tooni, vestid ning püksid valged. Liivimaa kubermangu mundri nööbid pidid selle reformi järel olema kuldsed, krae ja käänised punasest kalevist. Kuramaal olid nööbid hõbedased, krae ning käänised helesinisest kalevist oranžide kantidega ning Eestimaal nööbid hõbedased ning krae ja käänised tumesinisest sametist punaste kantidega. Sellesse ajajärku jääb ka üks muuda- tus, mis puudutas üksnes Läänemere kubermange. 1812. aasta märtsis keh- testatud korra järgi pidid selle piirkonna kubermangude maanõunikud ning rüütelkondade peamehed kandma mundri krael ja käänistel erilist tikandit: mundrinööpide värvi alusel kas kuldset või hõbedast. Järjekordne reform ühtlustas 1824. aastal süsteemi niimoodi, et ühele kindralkubernerile alluvate kubermangude mundrid ühtlustati. Riia kindralkuberneri hallata jäid Kuramaa, Liivimaa, Eestimaa ning Pihkva kubermang. Neis kõigis olid nüüd mundritel hõbedased nööbid, punase kandiga sinised kraed, aga Kuramaal ja Eestimaal olid varrukakäänised sinised ning Liivimaal ja Pihkva kubermangus mundrikarva, ent sinise kandiga.
Kujunes ühtne mundrisüsteem
Kirju süsteem kaotati 1831. aasta alguses ilmunud ukaasiga, millega määrati kõikides kubermangudes kindlaks ühtne tumeroheline munder punasest kalevist krae ja varrukakäänistega ning kuldsete nööpidega. Kubermangudel tuligi vahet teha nööpidele vermitud vapi järgi. Kraed, kääniseid ja fraki taskuid pidi kaunistama eriline tikand, mille kandjad jagunesid nelja kategooriasse. Tikand krael, käänistel ja taskutel oli mõeldud kubermangu aadlipealikele. Krael ja käänistel pidi tikand olema maakondade aadlipealikel, rahukohtunikel ja ringkonnasaadikutel. Ainult krael oli tikand kõikidel riigi- või sõjaväeteenistusest erru läinud või kohustusliku valitud teenistuse ärateeninud aadlikel. Tikandita kuube kandsid need aadlikud, kes polnud kunagi teenistuses olnud.
Õigus kanda kraetikandiga kuube oli ka neil aadlikel, kes olid sõjaväest või tsiviilteenistusest erru läinud ilma mundri kandmise õiguseta. Kinnitati ka tumeroheline mahapööratud krae ja kubermangunööpidega kaherealine frakk ning üherealine püstkraega pikk-kuub (сюртук).
1834. aasta veebruarist pärineva ukaasiga korrigeeriti eelnimetatud kategooriaid. Muu hulgas pääsesid esimesse kategooriasse Läänemere-provintside maanõunikud, ent nende varrukakäänised ei olnud mitte punased, vaid tumerohelist värvi nagu munder.
Maanõunike mundreid oli hakatud muutma varem. Nimelt taotles Kuramaa kuberner nende mundrikraele erilist tikandit juba 1805. aastal. Siis lükati ettepanek tagasi. Aga 1812. aasta märtsis antud keisri käsu järgi pidi Läänemere kubermangude rüütelkondade peameeste ja maanõunike mundrite kraedel ning varrukakäänistel olema eriline tikand, mis muutis 1824. ja 1831. aasta reformi käigus küll värvi, aga kujutis jäi samaks. 1832. aastal laiendati seda nõuet üle terve impeeriumi kogu aadelkonna mundritele.
Kuna Sergei Popovi raamatus on käsitletud kuni 1855. aastani kasutusel olnud mundreid, ei ole siinkirjutajal nende edasise reformimise kohta täpsemaid andmeid. Ent Lüneburgis Ida-Preisimaa muuseumis on baltisaksa osakond, kus talletatakse üht Kuramaa kubermangu nööpidega mundrikuube, mis arvatavasti pärineb 19. ja 20. sajandi vahetusest. Üherealise kuue värv on väga tume, lähedane mustale (see oli tolleaegsetele mundritele võrdlemisi tüüpiline), krae ja käänised on punased ning tikand sarnaneb üldjoontes 1812. aastal kehtestatud tikandijoonistusega. 19. sajandi keskpaiku oli püstkrae n-ö lõigatud nurkadega, s.t krae alumised nurgad puutusid kokku, aga ülemised olid tahapoole kaldu, kuid sellel kuuel on krae peaaegu täisnurkne. Samuti oli krae 19. sajandi alguses väga kõrge, ulatudes peaaegu kõrvadeni. Tsaaririigi lõpuks muutus krae madalaks.
Vormid ja frakid esimese ilmasõja eelsel maapäeval
Nüüd vaatleme näiteid veidi hilisemast ajast: esimesele maailmasõjale eelnenud perioodist. Näiteks Siegfried von Bremen on raamatus „Revali ja Peterburi vahel“ meenutanud eelmise sajandi alguse maapäevi ning pööranud tähelepanu ka osaliste riietusele: „Maapäevadest võis osa võtta iga täiskasvanud aadlik. Hääleõigus oli aga vaid rüütlimõisate omanikel, ka neil, kes aadli hulka ei kuulunud. Mina osalesin 1908. aasta maapäeval, mis jättis mulle sügava mulje. Juba selle üldilme oli pidulik. Rüütlisaal oli ilus ruum, seintel rippusid tihedalt üksteise kõrval kõikide Eestimaa aadliperede vapid. Hääleõiguslikud maapäeva liikmed istusid saalis maakondade kaupa, ruumi keskel olid kohad sisse võtnud kaksteist maanõunikku, enamasti vanemad härrad. Maanõunikud ja kreisisaadikud (maakonnasaadikud) olid Eestimaa rüütelkonna vormis, teised osalejad frakkides. Ühe seina ääres, keskel, oli pikk kaleviga kaetud laud, mille taga istus rüütelkonna peamees, pikk ja aristokraatlik parun Dellingshausen uhkes kullaga tikitud tseremooniameistri vormis, käes rinnakõrgune hõbesau, millega ta juhatas koosolekut. Temast paremal ja vasakul istusid rüütelkonna sekretärid.“
Olgu märgitud, et selles kirjelduses mainitud Eestimaa rüütelkonna peamees aastail 1902–1918 parun Eduard von Dellingshausen oli tegelikult õuemeister en fonction ja riiginõukogu liige ning kandis seetõttu hoopis peenemat ja rikkalikumate kaunistustega mundrit. Ent väärikust ja mugavust sai ka omapärasel moel ühendada. Herbert von Blanckenhagen osales viimastel esimese maailmasõja eelsetel Liivimaa maapäeva istungitel ja on sellest raamatus „Am Rande der Weltgeschichte“ kirjutanud niimoodi:
„Liivimaa maapäeva väärikusele vastas komme kõigile istungitele frakis ilmuda. Aga aegade jooksul oli seda kommet tabanud muudatus, mis vastas täielikult balti mugavusele. Korrektne frakiülikond pandi selga nimelt vaid maapäeva avamiseks. Kõikidel järgnevatel istungitel aga pandi frakikuub selga koos suvalise vesti ja pükstega. See märkmisväärne riietumisviis oli üleüldine ja oleks silma torganud, kui keegi oleks istungitele ilmunud teisiti kui „maapäeva frakis“. Enamikul härradest oli maapäeva fraki juures seljas visiit- või pühapäevakuue triibulised püksid ja sinna juurde kuuluv vest.“
Frakis välisminister Birkist saab naerualune
Nii naljakas kui see pole, on see „maapäeva frakk“ vähemalt kaudselt mõjutanud ka noore Eesti Vabariigi värsket välissuhtlust, kus etiketi alal võis tulla ette ootamatuid, aga siiski naljakaid tagasilööke.
Raamatus „Mälestused. Vaikiv ajastu Eestis“ on William Tomingas kirjeldanud eestlaste etteastet Helsingis 1920. aasta alguses järgmiselt:
„IV Balti riikide kongress Helsingis Laupäeva õhtul, 17. jaanuaril andis Soome valitsus balli välisministeeriumi esinduslike pidustuste jaoks ettenähtud uhkes hoones Esplanaadil. [—] Ballile ma minna ei saanud, sest mul polnud kaasas õhturiietust. [—] Seletasin, et mul polnud frakki. Soots tähendas seepeale: „Teie minister [Ado] Birkil oli frakk, aga oleks olnud parem, kui ta oleks koju jäänud. Ta oli eile kogu soomlaste peo päevakangelaseks. Tegi endale häbi ja kogu meie delegatsioonile. Ei tea, kus Vändra või Alutaguse metsas see mees on üles kasvanud.“
Jutu ajal tuli meie lauda veel saadik Kallas. Neilt mõlemilt kuulsin, et meie riigi välisminister Birk oli ballile ilmunud frakis, valges vestis, mustas kaelasidemes ja triibulistes pükstes.
Kallas ohkas: „Oleks Birk sellist Paunvere esindusriietust kandnud maskeraadil või Bürgermusse tantsupeol, poleks ta äratanud tähelepanu. Aga siin soome presidendi ballil… Teadupärast on soomlased rootslastelt pärinud pragmaatilise kinnipidamise protokollist, nõrkuse aumärkide ja tiitlite vastu. Oo, Birki eileõhtune garderoob saab kindlasti nimetuse hernehirmutise ülikond ja see saab andma soomlastele kõneainet aastaks.“
[—] Kallasel oli õigus. Birki balliüli- kond äratas tähelepanu ka Eestis. „Vaba Maa“ andekas karikaturist (Gori) Tõnisson joonistas nüüdsest peale Birki ikka frakis ja triibulistes pükstes. Tartus tekkis küsimus, missugune loomusund võis olla Birkile tõukeks tema tembu tegemisel. Kinderstube puudus? Hajameelsus? Poska ühel delegatsiooni õhtusöögil esitas oletuse – harjumus. Kui põline advokaat meenutas ta, et tsaariajal pidid advokaadid asjade arutamisel kohtus seisma frakkides. Advokaatide toas rippusid selleks otstarbeks frakid varnas pikas reas. Advokaat, kes tuli tänavalt harilikult hiljaks jäämise hädas, tõmbas kiiresti fraki selga, hoolimata pükste vahetamisest. Teoreetiliselt võis juhtuda, et advokaat astus kohtuniku ette frakis ja valgetes tenniskingades, kuigi Poska ütles, et ta sellist asja ei olnud näinud.“
Kokkuvõtteks
Mundrid on kahtlemata meie kirju ajaloo üks sõna otseses mõttes kirjumaid elemente. Nööbid ja tikandid on samuti saanud ajaloo abiteaduste rolli ning võimaldavad näiteks kindlaks teha maalidel ja fotodel kujutatud tundmatuid isikuid. Nagu sellest artiklist ilmneb, vaadati vähemalt siin kandis üldiselt rangetest riietumiseeskirjadest ka mööda ning moel ja riigikorra vahetusel oli tähtis osa. 1920. aastal keelas noor Eesti Vabariik vanade Vene mundrite kandmise. Ent üllataval kombel on vähemalt 20. sajandi alguses üksteisest nii rõhutatult eraldi tegutsenud eestlaste ja baltisakslaste riietustavades sarnaseid jooni.
Agur Benno (1967) on Eesti sõjaväelane ja tõlkija. 2021. aasta sügisest Tartu ülikooli doktorant, uurib Saksamaa rolli Eesti riigikaitses aastatel 1935–1940.