Tekst: ERKI RUSSOW
Pärast lühemat või pikemat teelolekut terendas palverändurile lõpuks sihtpunkt. Mis ootas teelist palverännupaigas? Vastus oleneb mõistagi pühapaigast ja retke ajast, kuid paljuski olid kohad olemuslikult sarnased.
Kindlasti tundis rändur juba enne kultuskohta jõudmist, et ta ei ole vagadusreisil üksinda: tuntuimate palverännupaikade poole vooris igast suunast sadu või isegi tuhandeid inimesi, seega pidi teeline arvestama rahvahulkadega kaasnevate probleemidega. Nii ei pruukinud suuremate kirikupühade ajal, näiteks palverännupühaku nimepäeval, või tähtsaimate reliikviate näitamise ajal iga seitsme aasta järel olla linnas piisavalt ruumi, et kõiki palverändureid majutada. Kirjalikest allikatest teame, et vahel pidid paljud leppima linnamüüri taga põllul ööbimisega. Teisal prooviti linna läbilaskevõimet kontrollida palverändurite hulka kokku arvutades: näiteks 1392. aastal lasti reisilistel Müncheni linnaväravate ees panna potti hernetera, nõnda selgus, et nädala vältel käis palverännukeskuses 60 000 teelist. Rooma puhul võis see arv esimesel juubeliaastal – 1300. aastal – ulatuda 40 000 teeliseni päevas, ent lihavõtete ajal mõningate hinnangute järgi koguni miljonini.
Ohtlik rahvasumm
Kus on rahvast, seal leidub ka neid, kes tahavad olukora ära kasutada. Kui teelised enne pühakotta minekut mõnes veekogus teetolmu maha pesid, näiteks Santiago lähedal, kimbutasid neid vargad, teised pikanäpumehed tegutsesid kirikuesisel tungleva inimmassi seas. Kui rändur oli kõigest hoolimata edukalt pühakusäilmete või mõne muu reliikviani jõudnud, ei jäänud tal sageli mahti tänupalvetki lugeda: tagant tulijate surve sundis kiirustama, sestap sai pühadust heal juhul üksnes kiiresti puudutada. Halvimal juhul võisid nõrgemad reisilised jääda peale pressiva massi jalge alla. Nii mõnigi kord on kroonikud vahendanud, et suur hulk inimesi sundis reliikviat valvavaid munki akna kaudu põgenema. Surmaoht ähvardas reisilisi mujalgi, vahel osutus mõni tänav liiga kitsaks, mõnikord ei pidanud sillad trügimisele vastu. Aachenis, ja küllap teisteski kohtades, roniti toomkiriku naabruses majade katustele, et kaugelt näidatud pühaesemeid paremini silmitseda. Paraku võis eespool asujaid ähvardada plaanimata surmalend.
Mõistagi võtsid kirikuvõimud kirjeldatud olukorras tarvitusele abinõusid. Vahel piisas sellest, et ust pandi valvama vahid, menukaimates kohtades, nagu Wilsnackis, tuli ehitada kohalike olude jaoks ülearu suuri kultushooneid. Või leiti muu lahendus: pühadus ümbritseti kaitsepiirdega või näidati teda eemalt, nagu Aachenis, või püstitati eripostamendid.
Igal juhul oli hiliskeskaegsele palverändurile tähtis pühadust näha, võimaluse korral ka katsuda. Pühakute maised jäänused, nagu luutükid, juuksesalk või riideriba, sisaldasid väge, mida loodeti vaatamise või puudutuse kaudu endaga kaasa võtta.Tänutäheks imelise tervenemise või laevahuku või röövlite eest pääsemise eest toodi ohtralt annetusi. Canterbury näitel teame, et Inglise kuningas Henry VIII lasi 1538. aastal Thomas Becketti kultuskohast ära viia 26 kärutäit väärismetalle ja juveele. Teisal tõid tervisega kimpus olevad hädalised endaga kaasa vahast või muust materjalist panuseid, võimaluse korral vaeva tegeva ihuliikme kujuga, sest mida tõetruum ese, seda suuremad olid väljavaated paraneda. Üks silmapaistvamaid ohvrikujukeste leide tuli päevavalgele 1943. aastal Exeteri katedraalist piiskopi ja pühaku Edmund Lacey hauast.
Tähtsad imeteod
Kuna palverännukoha populaarsus olenes imetegudest, nähti iga sageli kõvasti vaeva suurendamaks tõsiseltvõetavust. Selleks koguti kultuskoha pühakuga seotud imetegusid, et tõendid hiljem paavstile esitada ja saada ametlik tunnustus. Nii tehti 14. sajandi keskpaiku ka Vastseliina puhul. Varasemate juhtumite kõrval jälgiti hoolega reliikviatest ajendatud imelisi paranemisi: küsitleti neid, kellele ime oli osaks saanud, võeti tunnistajate kinnitusi. Oli ka teistsugust bürokraatiat, sest karistuspalverännule saadetuile oli vaja väljastada tõendeid retke sooritamise kohta.
Vahel pidasid palverändurid hingeõnnistuse või tervise nimel piisavaks pääseda pühakusäilmete ligidusse, kuid suuremates keskustes võis sellest väheks jääda. Nii on teada, et Roomas pidid patukustutust lootnud kauged rändurid käima viieteistkümnes basiilikas, naabruskonnast saabujad aga tegema sama teekonna läbi topeltmahus.
Liivimaal ilmselt ei olnud sedavõrd täpselt kehtestatud reegleid, sest meie piirkonna palverännukohtade tõmbejõud oli tagasihoidlik. Balthasar Russowi Liivimaa kroonika mahlakate kirjelduste najal saame siiski tõdeda, et siingi tõid kirikupühad kokku inimhulgad, kes kirmast ära kasutades käisid kultuspaigas, kauplesid ja pidutsesid. Pärast hinge- ja kehakosutust oli hea asuda koduteele, põues hulk emotsioone ja meeneid.
Erki Russow (1974) on Tallinna ülikooli arheoloogia teaduskogu vanemteadur.