Ken Kalling
Nii algab Oskar Lutsu „Kevade“ kolmas peatükk, milles Teele uurib Arnolt, miks jõudis too koolimajja alles pärast seda, kui „tunnid olid juba alanud“. Õnneks ei olnud tegemist sarlakitega, millest ei pruukinudki terveks saada. Vestluse käigus selgus ka, et tõbi hakkab külge neile, kes seda kardavad, ning et selle vastu aitab kadakasuits.
Streptokokk-nakkus
Kuigi sarlakeid põhjustavad streptokokid olid juba tuntud ning neid oli leitud ka haigete kõrist, ei olnud selle tõve tekitaja „Kevade“ ilmumise ajaks Eestis veel teada. Samal ajal (1913. aastal) ilmunud Peeter Hellati raamatus „Tervise õpetus“ on tõdetud: „missugune häda idu on, pole veel kindel“.
Varane bakterioloogia nimelt eeldas haigustekitajate levikut veres, aga streptokokid pesitsevad limaskestadel. Sealt, sh sarlakihaigete kurgust, oli neid leitud juba 1880. aastatel. Otsene seos osati siiski luua alles 20. sajandi alguses, sest mitte alati ei pruugi kurgus leiduvate batsillide tõttu kujuneda sarlakite sümptomid.
Nüüd teame, et sarlakeid põhjustab Streptococcus pyegenes. Sama batsill on süüdi ka farüngiidi (neelupõletik), roosihaiguse (erüsiipel,, nahapõletik) ja veel mõne, sh eluohtliku tõve, näiteks toksilise šoki sündroomi tekkes. Haigusnähte tekitavad streptokokkide toodetud eksotoksiinid: need toimivad antigeenidena, mille tõttu vabanevad tsütokiinid. Sarlakid läbipõdenu omandab tõve suhtes antitoksilise immuunsuse.
Sarlakid on äge nakkushaigus, mille põhisümptomid on kurgupõletik ja peenesõlmeline lööve nahal, aga ka palavik, peavalu, nõrkus ja oksendamine. Nakkust levitavad haiged põdemise esimestel päevadel, kuid inimene võib olla nakkusohtlik isegi paranemisfaasis, mitu nädalat hiljem. Peiteperiood on üks päev kuni seitse päeva. Haigus levib õhk-piisknakkuse teel, ent ka esemetega. Nagu minevikus, on haigestumise kõrgaeg sügisel ja talvel, kui haigestuvad eeskätt kolme- kuni seitsmeaastased lapsed.
Sarlakid on äge nakkushaigus, mille põhisümptomid on kurgupõletik ja peenesõlmeline lööve nahal. Lööbega hakkavad haigestunu põsed õhetama, nina-suu kolmnurk jääb seejuures lööbevabaks. Foto: WELLCOME IMAGES / WIKIPEDIA
<!–zlick-paywall–>
Ebamäärane diagnoos
Streptococcus pyegenes on valdavalt inimesele eriomane bakter, mis võib nakatada ka neljajalgseid lemmikuid. Uskumuse järgi levisid sarlakid õhu kaudu, toeks niiske ja külm ilm. Sellise nakkusteooriaga konkureeris aga usk, et tõbi tekib iseenesest. 1867. aastal taibati, et sarlakid võivad levida joogiks tarvitatava lehmapiimaga. Veel enne bakterioloogilise teooria teket julgustas nii oletama toonane koolerakäsitlus, mille järgi kahtlustati selle tõve levikus kaevuvett. (Hiljem selgus, et ka kõhutüüfus ja tuberkuloos levisid lehmapiimaga.)
Sarlakeid võidi mainida juba antiikajal, kirjeldades tõbe, mille sümptomid olid palavik ja nahalööve. Äratuntavamaid kirjeldusi on teada 500 aasta tagusest ajast. Siis sai see tõbi ka nüüdisaegse nimetuse, mis vihjab punakale lööbele. 16. sajandil on sarlakeid täpsemalt kirjeldatud muu hulgas seetõttu, et toona lahvatasid selle haiguse suured puhangud.
Kui tõbi kulges lööbeta, seda ära ei tuntud. Nii ajasid paljud, sh Eesti kirikuõpetajad, kes omastelt kuuldu põhjal kirikuraamatutesse sissekandeid tegid, sarlakeid veel kaua aega segi teiste „kurgutõbedega“ (nt difteeria ja leetrid). Pealegi pandi see diagnoos siin kandis esialgu ainult sakslastele, maarahvas võttis sarlakite nimetuse omaks ilmselt alles 19. sajandi keskel. Varem võidi kasutada nimetusi „kurgunuhtus“, „punnase vistrikko tõbbi“ või „riisid“. Viimasena nimetatusse (sks Friesel) suri paari sajandi eest mõnel aastal mõnes kihelkonnas isegi sadu lapsi. Tegemist võis olla sarlakitega, kahtlusi tekitab aga see, et „riisid“ levisid ka kevadel.
Ohtlikud tüsistused
Surma põhjustajana olid sarlakid minevikus haiguste esikümnes, hõlmates mõnel aastal Eesti üldsuremusest isegi 8%. Aastatel 1840–1841 suri Eestis selle tõve tõttu vähemalt 2600 last, mõnes kihelkonnas pooled. Enim ohustatud olid kaheaastased, keda tabasid suuremad puhangud iga seitsme-kaheksa aasta tagant.
Omaaegsetele arstidele tundus, et 19. sajandi jooksul muutus tõbi ohvriterohkemaks, mõni süüdistas selles isegi rõugete vastu vaktsineerimist. Sajandi lõpul oli letaalsus kuni 13% (rõugetesse ja difteeriasse suri samal ajal viiendik nakatunutest, leetritesse 3%). Sõdadevahelises Eestis haigestus sarlakitesse olenevalt aastast 450 kuni 5300 inimest, suremus oli 1920. aastatel 13%, järgmisel kümnendil 5%. Eesti NSV-s olid nakatumisnäitajad isegi suuremad, alles 1991. aastal oli haigestunuid alla tuhande. Suremus oli siis tänu antibiootikumidele muidugi väike. Viimasel kolmel aastal on Eestis diagnoositud 350–1400 sarlakijuhtumit.
Sarlakisurmasid põhjustasid valdavalt mitmesugused tüsistused. Näiteks 1832. aastal suri Rõngus sarlakitesse neli, aga sellele järgnenud „paistetusse“ 84 last. Tegemist oli nn vesitõvega, neeruhaigusega, mille seost sarlakitega tajuti juba 200 aasta eest. Peeter Hellat kirjutas, et tegemist on „iseäranis salaliku ja tigeda“ tõvega: justkui juba tervenenul juhtub korraga, et „häda võtab koguni teise näo“. Seepärast pidi haiguse läbipõdenu veel mõnda aega viibima tubastes oludes. Ka tänapäeval hoiatatakse sarlakitõve ohtlike tüsistuste eest: müokardiit, meningiit, reumatiit, autoimmuunne neerupõletik jm, aga ka kurtus.
Tallinna nakkushaigla lastepalat 1970. aastatel. Foto: EESTI TERVISEMUUSEUM
Vaktsiini pole vaja
Kuna tõbi on ohtlik, püüti selle vastu juba ammu vaktsiini välja töötada. 20. sajandi alguses süstiti selleks, et haigeid passiivselt immuniseerida, neile hobuse vereseerumis kasvatatud antikehasid. See vähendas suremust märgatavalt. 1924. aastal sünteesiti sarlakite antitoksiin.
Tartu ülikoolis uuris 1920. aastatel sarlakeid Felix von Bormann, seni teadaolevalt ainus meie ülikooli lõpetanud „natsidoktor“. Temagi püüdis streptokokkide põhjal vaktsiini välja töötada, tegi isegi katseid koolilastega. Sõja ajal tegi ta eksperimente Vene sõjavangidel, uurimaks tüüfust. Seejärel, kuni 1947. aastani, oli Bormann ameeriklaste uurimise all, kuid vabanes ja jätkas Saksamaal arstitööd. Kui Teise maailmasõja järel olid loodud antibiootikumid, hakati nendega ravima ka sarlakihaigeid.
Pregu on sarlakid üks neid tõbesid, mida vaktsiinivastased kasutavad oma teavitustöös. Väidetakse, et isegi ilma vaktsineerimata on tõbi taandunud (seega polevat mingit mõtet immuniseerida). Siin tuleb siiski võtta arvesse tegureid, mida omaaegse majandusteadlase Adam Smithi eeskujul võiks nimetada „nähtamatuks käeks“. Tegemist on ühiskonna protsessidega, mis kaudselt avaldavad mõju haiguste levikule. Näiteks Inglismaal on sarlakijuhtumite vähenemist seostatud nisu hinna langusega, mille tõttu eeldatavasti paranes laste toitumus. 19. sajandi lõpul hakati joogipiima pastöriseerima. Üldised hügieeniolud muutusid paremaks, olulised olid sarlakite tõrje karantiini- ja isolatsioonimeetmed. Ka Nõukogude Eesti ajakirjandusest võib leida põhjalikke juhendeid, mille järgi ei tohtinud isegi tagasihoidlike sümptomitega lapsi kooli lasta. Diagnoosi saanud lapsed pandi haiglasse, nende ninna ja kurku pritsiti antibiootikume.
Praegune levik
Streptococcus pyogenes’e tõttu sureb maailmas aastas pool miljonit inimest. Eelkõige on selles süüdi nn iGAS (invasive group A streptococcus disease). Ent muret teeb asjaolu, et Euroopas ja Aasias on sagenenud ka sarlakijuhtumid. Ilmselt on kujunema hakanud ka ravimiresistentsus.Seega ei olnud Arno ja Teele teadmine, et sarlakeid ei tohi karta, päris õige.
Ken Kalling (1963) on teadusloolane.
Artikkel on ilmunud Horisondi 2025. aasta kolmandas numbris.