Sulev Ingerpuu
Malaaria on haigus, mida levitavad Anopheles’e perekonda kuuluvad sääsed. Kui emane sääsk, kelle süljenäärmes on Plasmodium’i perekonda kuuluv parasiit, imeb inimese või mõne imetaja verd, siis satuvad haigustekitajad verre. Inimesel tekitavad malaariat viis Plasmodium’i perekonna liiki (P. ovale, P. vivax, P. malariae, P. falciparum ja P. knowlesi). Olenevalt malaariaparasiidi kui üherakulise organismi arengujärgust ja liigist võib ta olla ümar, ringi- ja poolkuukujuline või piklik ning tema suurus varieerub 1–20 µm piires. Tema tuumas on 14 kromosoomi, mis sisaldavad umbes 5200 kodeerivat geeni. Maailma terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel on malaaria 84 riigis endeemne haigus. 2021. aastal haigestus sellesse 247 miljonit inimest, neist 619 000 suri. Iga päev sureb Sahara kõrbest lõuna poole jäävates Aafrika riikides malaariasse umbes 2000 last. Alla viieaastaste laste hulgas on enamjao surmajuhtumite põhjus nakatumine P. falciparum’iga, kuid väga ohtlikud on ka P. vivax ja P. knowlesi.
Malaaria levikut saab piirata, kui vähendada Anopheles’e sääskede paljunemise võimalusi (näiteks ei tasu eluruumide läheduses hoida katmata veemahuteid), kasutada putukamürke ning vältida inimese kokkupuuteid sääskedega. Ent maakera troopilistes piirkondades, kus malaaria on enim levinud, on neid ettevaatusabinõusid peaaegu võimatu järgida.
Parasiidiga nakatunud inimesel võib malaaria kulgeda kolmel viisil: sümptomiteta, komplikatsioonideta ja raskekujulise malaariana. Sümptomiteta malaariat põhjustavad kõik Plasmodium’i liigid. Sel juhul ringleb parasiit inimese veres, kuid haigustunnuseid tal ei ilmne. Ka komplikatsioonideta malaariat kutsuvad esile kõik Plasmodium’i liigid. Sel korral ilmnevad inimesel haigusnähud seitsme kuni kümne päeva jooksul pärast parasiiti kandva sääse pistet. Inimesel tekib palavik, vappekülm, tugev higistamine, peavalu, iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus ja aneemia, kuid organid ei saa kahjustada. Hoolimata ravist võib tüsistustega malaaria 0,1% patsientidel siiski lõppeda surmaga. Harva võib P. falciparum’iga nakatumise korral kujuneda välja raskekujuline malaaria: tekivad aneemia, kopsu-, neeru- ja teiste organite kahjustused, hüpoglükeemia ning haige võib langeda koomasse. Lastel tekivad krambid, hüpoglükeemia ja ränk aneemia, ent täiskasvanuid ohustab kollatõbi, kopsuödeem ja raske neerupuudulikkus. Ravist hoolimata lõpeb raskekujuline malaaria 15–20% patsientidest surmaga.
Hallasääskede perekonda kuuluv Anopheles stephensi sääsk, kes kannab Aasias ja Aafrikas laialdaselt malaariaparasiiti. Foto: JIM GATHANY, PHIL / WIKIPEDIA
Malaariatekitaja elutsükkel
Malaariat tekitava Plasmodium’i elutsükkel kulgeb kahes peremehes: sääskedes ja selgroogsetes. Kui Plasmodium’i parasiidiga nakatunud Anopheles’e sääsk on puurinud oma iminoka inimese naha dermisekihti, satuvad sporosoiidid sääse süljenäärmest organismi. Edasi kulub mõni minut, aga võib-olla ka tunde, kuni sporosoiidid rändavad maksa, kus nad arenevad skisontideks. Skisontide staadiumi läbib parasiit kahe kuni kümne päevaga.
Igast maksas paiknevast skisondist tekib 2000 – 40 000 merosoiiti, mis liiguvad verre ning tungivad punastesse verelibledesse ehk erütrotsüütidesse. Erütrotsüütides küpsevad merosoiidid trofosoiitideks, mis lõpuks arenevad erütrotsüütide skisontideks. Need jätkavad mittesugulist paljunemist, andes seeläbi üha enam merosoiite, mis tungivad uutesse erütrotsüütidesse. Seetõttu suureneb parasiitide hulk organismis järsult.
Kuid osa trofosoiite ei läbi mittesugulist staadiumi. Sellised trofosoiidid arenevad emas- ja isasgametotsüütideks (s.o suguline staadium), mis nakatavad verdimevaid sääski. Kui sääsk on gametotsüüdid alla neelanud, siis tema sooles need ühinevad ning tekivad sügoodid. Neist arenevad vaheastmete kaudu sporosoiidid, mis rändavad sääse süljenäärmesse ja parasiidi elutsükkel jätkub.
Joonis: HORISONT
„Püha koor“ ja teised ravimid
Kõige esimese malaariaravimina umbes aastast 1630 kasutati hariliku kiinapuu (Cinchona calisaya) koore pulbrit. Lõuna-Ameerika ketšua hõimu indiaanlased nimetasid kiinapuu koort quina-quina’ks, mis tähendas „püha koort“. Euroopa kolonisaatorid kutsusid seda ka „jesuiitide kooreks“ või „kardinali kooreks“. Legendi järgi eksis üks indiaanlane, kellel oli kõrge palavik, Andide džunglis ära. Ta kustutas janu seisva vee lombist ning tundis kibedat maitset. Ta kartis, et oli saanud mürgituse lompi ümbritsevate kiinapuude mahlast, mis oli vette imbunud. Üllataval kombel kadus palavik peagi. Kui indiaanlane rääkis külas, mis oli temaga juhtunud, hakkasid külaelanikud kiinapuu koore leotist kasutama palaviku alandamiseks.