Tekst: MARTIN TIKK
Suurkiskjate ja inimeste kooselu toob paratamatult kaasa olukordi, kus loomad põhjustavad sageli suuri kahjusid põllumajandusele. Selliseid loomi nimetatakse nuhtlusisenditeks.
Nii looduskaitse kui ka maaelu seisukohalt on tähtis nuhtlusisendeid määratleda, ohjes hoida ja kahjusid ennetada. Arutelu keskmes on küsimus, kuidas tagada suurkiskjate populatsioonide elujõulisus, aga ka inimeste turvalisus ja majanduslik toimetulek.
TERMIN „NUHTLUSISEND“ ON KASUTUSEL SUURKISKJATE OHJAMISE TEGEVUSKAVAS
Nuhtlusisendiks peetakse suurkiskjat (nt karu või hunti), kes on hakanud sihilikult ja korduvalt ründama kodu- või kariloomi.
Keskkonnaameti jahinduse ja vee-elustiku büroo juhataja Tanel Türna sõnul on loom sellise käitumise selgeks õppinud. Võrreldes varasemaga on nuhtlusisendi määratlust ja kahjutasude arvestamist täpsustatud. Nüüd arvestatakse, kas loomapidaja on võtnud kiskjatõrjeks tõhusaid ennetusmeetmeid (nt viieliiniline elektrikarjus) ning kas kahju on tehtud kaitstud loomapidamisaladel või vahetult eluhoonete lähedal.
„Näiteks võib nuhtlusisendiks pidada karu, kes tungib korduvalt mesitarude kallale, hoolimata sellest, et need on korralikult kaitstud,“ toob ta näite.
Samuti võib probleeme tekitada hunt, kes ründab kariloomi suletud aedikus või isegi laudas. Sel juhul antakse vajaduse korral eriluba looma küttida. Tähtis on võtta arvesse, et kõiki korduvad kahjustusi ei põhjusta ainult nuhtlusisendid. Kui loomapidaja ei ole rakendanud põhilisi ennetusabinõusid, ei saa automaatselt pidada vastutavaks kiskjat.