Erki Russow
Eelmises numbris on põgusalt kirjeldatud Tallinna keskaegse heakorra kujunemist ja tõdetud, et Kalamaja 15. sajandi prügiladestuskoht pakub ainulaadse võimaluse vaadelda hansalinna hiilgeaja olmekultuuri. Seekord tuleb jutuks, kuidas ja millal prügiladestuskoht rannikuäärsele klindipealsele tekkis.
Viimasel paaril aastakümnel on hügieeni- ja keskkonnaloole pühendunud ajaloolased pööranud tähelepanu ka keskaegsete linnade heakorrale. Ehkki seisukohti on palju, jääb aina enam kõlama, et varasem tüüparusaam haisvatest ja kurguni jäätmeisse uppunud linnadest ei vasta tõele, sageli on kriitiliselt hindamata pelgalt korratud juba 19. sajandil antud hinnanguid. Muidugi ei olnud keskaegsed linnad prillikivina puhtad, kuid allikate süvitsi uurimine näitab, et järjepidev hoolitsus linnaruumi eest algas hiljemalt 13. sajandil. Esmalt hakati tänavaid ulatuslikumalt sillutama ja rajama erisuguseid jäätmekaste ning 14. sajandil asuti prügi korrapäraselt linnast välja vedama. Oma osa võis siin etendada Euroopat 1340. aastatel tabanud katkulaine, mis sundis seniseid harjumusi üle vaatama.
Sellesse suurde pilti sobib ka keskaegne Tallinn. Siingi tõi 14. sajand endaga kaasa ulatuslikud ümberkorraldused linnaruumis: sillutati ulatuslikumalt tänavaid-platse, kindlustati-täiendati linnaväravaid ja vallikraave ning aastasaja keskpaigas valmis oma aja kontekstis kahtlemata eesrindlik inseneritöö ehk veejuhe Ülemiste järvest linnamüüri lõunaküljeni. Samal ajal kujunes Härjapea jõe suudmest Tallinna tööstuse häll, kuhu teiste seas koondati keskkonnavaenulikud käsitööharud, alustades naha parkimisest kuni vasetöönduseni.
Rae algatatud ehitusprojektidest on jäänud kirjalikke jälgi arveraamatuisse ning üht-teist toona tehtust võib hoomata ka linnapildis. Kuid millal, kuhu ja mis tingimustel linna südames tekkinud olme- ja ehitusprügi veeti, kajastub linnaelu sätestavates kogumikes ehk bursprakedes tagasihoidlikult, sealhulgas pole arhiiviallikais meid huvitavat paika teadaolevalt eraldi mainitud. Seetõttu avab Kalamaja kullaauk end eelkõige maastikuanalüüsi ja arheoloogilise tõendusmaterjali kaudu. Niisiis, mida saame lähemalt öelda kõnealuse prügiladestuskoha tekke kohta?
Tänu arheoloogiale teame, et hansalinna prügi ei veetud varem inimtegevusest puutumata metsikule maale. Sealsamas kandis olid inimesed liikunud juba kiviajal ning rannavööndisse linnamüüri ees asuti püsivalt elama 14. sajandil. See ei ole üllatav, sest Suure Rannavärava kaudu käis lõviosa sadama ja linnasüdame vahelisest liiklusest, millega kaasnes töökodade, kõrtside ja võõrastemajade rajamine, aga ka tavaliste hurtsikute püstitamine.
Jahu – Väike-Patarei tänava vaheline kvartal jäi vahetust sadamamelust siiski eemale. Klindipealsena puudus siin hea ligipääs rannale, ehkki 17. sajandi teise poole kaartide põhjal jäi lähikonda orulaadne pinnavorm, kustkaudu võis mere äärde saada. Kvartali idaküljel, umbes praeguse Jahu ja Väike-Patarei tänava ristumise paigas, asus aga kõrgendik, mis andis piirkonnale Köismäe nime: see viitab keskajal sealsamas lähedal tegutsenud köiepunujatele.
Lõige 1686. aastal valminud Tallinna kindlustuste projektist, millel on esile toodud Väike- ja Suur-Patarei tänava lääneosas paiknev org (märgitud punasega). Kalamaja keskaegse prügila asukoht (märgitud sinisega) jäi kvartali idaküljele, kus maapinnareljeef oli samuti ebaühtlane. Väike-Patarei tänava algus on siin kujutatud veel oma keskaegse koha peal. Sinised ringid rõhutavad linnaväravaid, mille kaudu pääses Kalamajja. ROOTSI RIIGIARHIIVI SÕJAARHIIV (KRA, SFP: ÖSTERSJÖPROVINSERNA. REVAL. 10A)
Me ei tea, kas need olid just köiepunujad, kes võtsid kõnealuse ala esimesena kasutusele, kuid arheoloogia andmeil asuti siin maastikku ümber kujundama hiljemalt 14. sajandi lõpus. Siis rajati looduslikult madalamasse ossa tänapäevaste tänavatega risti kulgev suurem, kasetohuga vooderdatud ning okstega täidetud 30 m pikkuselt säilinud kraav, mis aitas eespool mainitud kõrgendiku lääneküljele jäänud vagumust kuivendada. Teised samaaegsed, aga kitsamad kraavid jooksid praeguse Väike-Patarei tänavaga paralleelselt, kuid sellest mõni meeter lõuna pool, osutades, et tänavat on hiljem nihutatud põhja poole.
Kaevandi loodenurgas paljandunud, kasetohuga vooderdatud ning okstega täidetud kraav oli kõige selgem arheoloogiline jälg maaparandusest, millega sooviti ala liigniiskust vähendada. KEITI RANDOJA
Kahjuks jääb lahtiseks, kuidas kvartalit 14. sajandil ja järgmise aastasaja algupoolel täpselt tarvitati, sest ülejäänud arheoloogiline teave on kasin. Peale kraavide ja üksikute lohkude-sissekaevete on siit-sealt leitud õhukest põlengukihti, mis võis tekkida vanimate kinnistupiiride (nt vitsaiad), ja vahest ka mõne vundamendita kerghoone põlemise tagajärjel. Samaaegseid põlengujälgi on leitud ka mujalt ümbruskonnast. See sunnib küsima: äkki tähistab see mõnda Kalamaja laiemalt puudutanud õnnetust?
Oli see ulatuslik häving Kalamajas või mingi muu põhjus, kuid 15. sajandi keskpaiku võeti Köismäe juures ette silmatorkav arendustöö, mille taga võime näha Tallinna raehärrade suunavat kätt. Vagumuse pehmesse maapinda jäänud vankrijäljed ning õhukesele põlengukihile kiht kihi järel visatud praht näitavad, et tavapärase õnnetusjärgse ülesehitamise asemel otsustati maastik põhjalikult ümber kujundada. Täpsemalt taheti liigniisket vagumust täites luua tasasemat ja ühtlasi kindlamat maapinda, mida edaspidi saanuks kasulikumalt ära kasutada. Seda, et tööd ei tehtud eraalgatuse korras, võib järeldada sellest, et pinnasega täideti suur ala, sealhulgas tõsteti kvartalit läbinud Väike-Patarei tänava lõiku, ning sama laadi prügikihti on leitud kaugemaltki. Ilmselgelt ei saanud seda teha linnavalitsuse heakskiiduta, kõnelemata täiteks vaja minevate koormatäite hulgast.
Umbes 15. sajandi keskpaigas alanud prügiladestamisele viitavad esimesed üle kuivenduskraavi kulgevad vankrijäljed. KEITI RANDOJA
15. sajandi keskpaiku toodi Köismäele kümnete vankrite kaupa täitematerjali, nii et lõpuks tõusis uuritud ala loodenurgas algne maapind 1,6 meetri võrra, õhenedes järk-järgult lõuna, ida ja kagu poole, 0,5–1 meetri tüseduseks sedamööda, kuidas kõrgenes looduslik reljeef. See oli järjepidev ning suhteliselt lühikese aja vältel teoks saanud töö, sest prügikihtide vahel ei ole jälgi sellest, et ala kasutusviis oleks vahepeal muutunud, teisisõnu puudub selgelt kinni tambitud maapind. Toona tekitatud vahepinnad olid juhuslikud, olenedes sellest, mida parasjagu maha kallati. Tõepoolest, koormate sisu vaheldus, sisaldades kord käimlate lampkastide väljaheiteid ja olmeprügi, siis jälle käsitööjäätmeid või ehitusprahti. Tekkinud uus tasapind kaeti vankrite ja vedajate mugavama liikumise nimel vahetevahel pealt heinte ja kruusaga.
Kaevamistel puhastatud profiilisein näitab selgelt, kuivõrd erisuguseid koormatäisi oli toodud: kõike alates käimlate sisust ehitusprahini. See üle meetri paksune kultuurikiht on tekkinud umbes ühe inimpõlve jooksul. KEITI RANDOJA
Ent kust jõudis kõik see prügi Kalamajja? Ära visatud esemeid ning käsitööjääke vaadeldes on selge, et need ei ole tüüpilised eeslinna asukatele, vaid kajastavad valdavalt paremal järjel olnud hansalinna elanike tarbimisharjumusi. Heites pilgu kaardile, näeme, et tegelikult ei tulegi väga kaugele vaadata, sest 15. sajandil pääses Kalamajja kahest väravast. Esimene oli Nunnavärav, mis viis Nunne ja Vana-Kalamaja tänava kaudu rannikule, kuid Köismäele oli palju mugavam läheneda Suure Rannavärava kaudu, sest siis piirdus prügivankrite linnamüüritagune teekond kõigest 500–600 meetriga. Kuna osa keskaegsest prügist jõudis ka linna lõunakülje põllu- ja aiamaadele, siis võime oletada, et küllap pärineb Kalamajja viidud praht eelkõige kaubalinna põhjaosast, näiteks Laia, Pika ja Vene tänava äärsetest kvartalitest. Ühegi konkreetse kinnistuga pole prügi võimalik kahjuks seostada, kuigi mõnd leitud eset, näiteks pitsateid, saaks ehk hea õnne korral tulevikus siduda kirjasõnast teada isikutega.
Kui pikalt kasutati Kalamaja seda nurka prügiladestuspaigana? Päevavalgele tulnud leidude tuumik on 15. sajandile ning esmajoones selle teisele poolele iseloomulik aines, aga osa pigem 16. sajandile omaseid esemeid viitab, et prahi toomine ei lakanud ilmselt päevapealt. Võimalik, et pärast seda, kui linnaisade algatatud ametlik prügiladestuskampaania oli lõppenud, pruugiti sama kohta harjumusest veel mõnda aega.
Õnneks aitab osa kogutud materjalist anda täpsema hinnangu. Nimelt ilmnes paarisaja leitud mündi analüüsimisel, et piirkond täideti kokkuvõttes suhteliselt lühikese aja jooksul, numismaatikute arvates 1470.–1480. aastatel. Huvitaval kombel on Kalamaja kullaaugu täitmise lõpuaja dateerimise kaalukas tõend samast leitud kuldmünt, mis paigutab raehärrade juhitud tegevuse lõpu 1490. aastatest varasemasse aega. Mida head leitud raha ja sellega seotud aines räägib, tuleb jutuks järgmine kord.
Erki Russow (1974) on Tallinna ülikooli arheoloogia teaduskogu vanemteadur.
Artikkel on ilmunud Horisondi 5/2025 numbris.