Zurab Jänes
Piirilinnana on Narva läbi aegade olnud sõdade tallermaa. Linn on mitu korda hävinud, mis on alati tähendanud ka kultuuriväärtuste ja ajalooarhiivide kaotust. Viimane laastav sündmus oli teine maailmasõda, mille käigus hävis Rootsi-aegne vanalinn ja märkimisväärne osa linna ajalugu talletanud arhiividest. Narva ajalooline mälu pääses täielikust hävingust – ja tõenäoliselt ka mineviku ümberkirjutamisest – vaid juhuse ja üksikute inimeste julguse tõttu.
Vaade Narva vanalinnale. Foto pärineb ajavahemikust 1930–1940. Foto: NARVA MUUSEUM
Narva muuseumid ja arhiiv sõdadevahelisel ajal
Sõjaeelses Narvas, uhke minevikuga linnas, hoidsid ajaloolist mälu kolm mäluasutust: Narva linnaarhiivis olid hoiul eri ajastute dokumendid, Narva Suurgildi muuseumis Peeter I majas (asutatud 1865) tutvustati linna ajalugu ning Lavretsovide linnamuuseumis (asutatud 1913) hoiti ja eksponeeriti nii Narva, Eesti kui ka maailma kunsti ja etnograafiat. Nende kolme asutuse liitmise järel alustas 1930. aastal tegevust ühendasutus Narva linnaarhiiv ja -muuseum.
Ent Narvas oli alati nappinud erialaspetsialiste ning sõdadevahelisel ajal oli diplomeeritud ajaloolane piirilinnas suur haruldus. Uue ühendasutuse juhti käis Narva abilinnapea Adam Bachmann isiklikult otsimas Tartust. Väljavalituks osutus Tartu ülikooli vilistlane, äsja magistriõpingud lõpetanud ajaloolane Arnold Soom. Tema mälestuste järgi pidas mitu sõpra Narvat viimaseks paigaks, kuhu akadeemilise haridusega inimene minema peaks, kuna see asus Eesti kultuurikeskustest kaugel.
Soom võttis kutse siiski vastu ning temast sai ligi kümnendiks Narva ajaloo uurimise ja populariseerimise peamine eestvedaja. Linnaarhivaari ja muuseumijuhi töö kõrvalt asutas ta Narva ajaloo seltsi, kirjutas arvukalt ajaloolisi ülevaateid ajalehtedele ja ajakirjadele ning juhtis linna turismibürood. Lühikest aega oli Soom ka õhtukooli direktor, õpetas seal ajalugu ning ühtaegu täitis haridusministeeriumi muinsuskaitse usaldusmehe ülesandeid. Samuti oli ta kümnendi suursündmuse, „Rootsi lõvi“ monumendi paigaldamise komitee aktiivne liige.
Arnold Soom. Narva linna arhiivi ja muuseumi juht aastatel 1930–1940. Foto: NARVA MUUSEUM
Arnold Soomi visioon ja energia muutsid provintsliku muuseumi ja arhiivi 1940. aastaks professionaalseks mäluasutuseks. Ta korrastas sisuliselt üksinda linnaarhiivi Rootsi-aegse osa, kataloogis muuseumide kogud, rajas hoiukogu ja ajakohastas püsiekspositsioonid. Muuseumikogu täienes uute valdkondade eksponaatidega, näiteks linna kultuuriväärtuste fotode ning Narva lähipiirkonna etnograafiliste esemetega.
Narva linna arhiivi ja muuseumi hooned. Paremal Peeter I maja, vasakul Narva linnaarhiivi ja Lavretsovide linnamuuseumi hoone. Foto vahemikust 1930–1940. Foto: NARVA MUUSEUM
Ekspositsioon Lavretsovide muuseumis. Johanna Triefeldti foto vahemikust 1930–1940. Foto: NARVA MUUSEUM
Peeter I maja trepikoda. Aleksander Normaku joonistus aastast 1931. NARVA MUUSEUM
1940. aastaks oli loodud ühtne ja süsteemne kogu – Narva linna ajalooline varamu, mis oli hoolikalt hoitud ja tuleviku tarbeks talletatud. Keegi ei osanud aimata, kui habras see pärand tegelikult oli. Tänu Soomi põhjalikule eeltööle õnnestus sõja ajal evakueeritud kogud hiljem osaliselt taas komplekteerida ning teha kindlaks, mis oli säilinud, kadunud, hävinud või teistele muuseumidele antud.
Esimene Nõukogude okupatsioon ja evakuatsioon itta (1941)
1940. aasta Nõukogude okupatsioon ja sellele järgnenud sõda Saksamaaga paiskas kõik pea peale. Pärast juunipööret algasid Eestis nõukogulikud muudatused ja repressioonid. Aastaga oli Narva väike kultuuriline ja poliitiline eliit põhiliselt hävitatud. Mõistes ohtu, lahkus ametist ka muuseumi juht Arnold Soom.
Muuseume ei suudetud siiski sisult ümber korraldada, sest juunis 1941 alustas Natsi-Saksamaa sõda oma senise liitlase NSV Liidu vastu. Juba kuu aega hiljem jõudis sõjategevus Virumaale. Seepeale andis ENSV Narva täitevkomitee rahvahariduse osakond 1941. aasta augustis korralduse viia Narva muuseumide varad Nõukogude tagalasse.
Kohaliku parteifunktsionääri ja hävituspataljonlase Apollon Tšernovi juhtimisel valmistati väljaveoks ette veidi üle kahe protsendi muuseumikogust. Valdava osa sellest hõlmasid Lavretsovide muuseumi püsinäituse eksponaadid. Vähesel määral võeti esemeid ka Peetri majast, näiteks tsunftide tinakannud ja Narva esimese linnapea Adolf Hahni hõbekell, mis väidetavalt kaalus kuus kilo. Üldiselt võeti kaasa see, mis silma jäi ja tundus väärtuslik. Kaasa pakiti ka paarkümmend eset tööstur Karl Robert Pelzeri natsionaliseeritud kollektsioonist, mille hulgas olid Pärsia ja Kaukaasia vaibad, mida ühtlasi kasutati pakkematerjalina. Piisavalt väärtuslikuks, et kaasa võtta, peeti ka Pelzerite perekonna elektritolmuimejat. Arhiiv ja muuseumi hoidlad jäid aga puutumata, osaliselt tänu juhataja kohusetäitjale Marta Lassikule, kes nende olemasolu maha vaikis.
Jaanilinna kooliõpetaja ja direktori Aleksandr Nazarovi valve all viidi esemed veoautoga Narva-Jõesuu sadamasse, laaditi laevale ja veeti mööda Rosona jõge Ust-Lugasse. Seal tõsteti muuseumivarad rongile, mis sõidutas need Leningradi. Kui Saksa väed 17. augustil linna sisenesid, hukkus Marta Lassik Peetri maja lähedale langenud mürsukillu tõttu. Sõda oli näidanud oma halastamatut palet.
Saksa okupatsioon 1941–1944 ja kultuuriväärtuste kaitse
Nõukogude okupatsioon asendus Saksa okupatsiooniga. Erinevalt teistest Eesti linnadest jäi Narva linn ja selle ümbrus rinde läheduse tõttu sõjaväevalitsuse võimu alla. Lavretsovide muuseumi püsiekspositsioon oli ära viidud, aga muuseumidel oli propagandas tähtis roll, seetõttu pidas okupatsioonivõim vajalikuks luua kiiresti uus näitus. Kuna kohapeal ei olnud asjatundjat, pani uue ekspositsiooni kokku poliitilise mõju-tamise rühma Propaganda-Abteilung Ostland Narva osakond, kasutades hoidlates olevaid esemeid, Narva mahajäänud kodudest leitud maale ja Tallinna kunstihoonest toodud teoseid. Narva muuseumid taasavati 1942. aasta aprilli esimesel nädalal ja olid lahti ainult ühe tunni päevas.
Saksa okupatsiooni aegne ekspositsioon Lavretsovide muuseumis. Foto vahemikust 1942–1944. EESTI RAHVA MUUSEUM
Uut spetsialisti, kes pidi olema samal ajal linnaarhivaar ja muuseumijuht, otsiti ligi aasta. Saksa okupatsiooni ajal oli Arnold Soomist saanud arhiivinduse volinik. Tema ettepanekul määrati lõpuks ametisse Arnold Kotkas, kes töötas arhivaarina kurikuulsas Einsatzstab Reichsleiter Rosenbergi (ERR) Eesti töögrupis (ERR tegeles Saksamaa okupeeritud aladel kultuuriväärtuste omastamisega). Kotkas astus uude ametisse 1. septembril 1942 ning sai hulga ülesandeid: lisaks arhiivi ja muuseumide juhtimisele pidi ta tegema järelevalvet kultuurimälestiste üle ning õpetama gümnaasiumis ajalugu (13 tundi nädalas).