Indrek Rohtmets
Söandan nüüd lugeja ette tuua mõned kohad ja kohanimed, mida ka tõsiste looduse- ja rännuinimeste seas tänapäeval harva kuuleb. Seekord Noa laeva kiiluvees ujudes tahan minna tagasi kaugetesse noorusaegadesse. Suur eksootiline maailm jäi tol ajal meie kujutlusvõimet ergutama vaid raamatute lehekülgedele ehk teisisõnu oli umbselt suletud. Aga ime küll, soe tuul, mida kodus peaaegu et polnudki, puhus seal, kuhu ka minusugusel oli toona ligipääs. See teistsuguste tuulte maa on Kesk-Aasia, kui kasutada üldnimetust.
Kesk-Aasias on praegusajal viis iseseisvat riiki ja igas riigis hoitakse ka koduloodust. Olen käinud paljudel sealsetel kaitsealadel ja tean, et need laiuvad samas kohas, kus aastakümnete eest, ja nii mõnigi on liidetud ülemaailmsesse biosfäärikaitsealade võrgustikku, sest tegu on ainulaadsete looduskooslustega.
Vaata, et sa karus..a sisse ei astu!
Kasahstan on suur maa, umbkaudu 60 korda suurem kui Eesti. Suur on ka Aksu-Žabagõlõ (Aqsuw-Jahaghili) looduskaitseala Kasahhimaa edelanurgas. Oleme koos kaaslasega seal, kui kodus on täies hoos nn fosforiidisõda. Ka Kasahstanis on fosforiiti ja kohalikud räägivad, et kaevandused on hävitanud ühe auuli teise järel ning peletanud inimesed kodudest välja. Meie oleme aga õnneseened ja saame ligemale nädalaks kolida jahionni. Pajuk pole just suurem asi, aga lambanahaga kaetud lavatsid teevad nn elutoa mõnusaks magamistoaks.
Onni aknast vaatavad vastu kõrged kaljupaljandid, oleme üsna Aksu jõe veeres Talassi Alatau (Talasi Ala-Too) mägedes. Kitsukesest aknast avanev vaade pakub ootamatult midagi erakordset: saame vaadata otse kaljukotka pessa, mis on rajatud kaljueendile vaevalt viiekümne meetri kaugusele meie onnist. Pesas sirgub üks kuldse kuklaga kuningapoeg (kaljukotkastel on kuklasuled kollased), kes ootab kannatamatult vanemate toodud jahisaaki. Punaümisejaid leidub siinsetes mägedes küllaga, mäeküljed on kohati kirjatud ergavruugetest tulpadest, mis või õigupoolest kes pole midagi muud kui tagakäppadel seisvad punaümisejad. Neile on peaaegu võimatu läheneda, sest nad vupsavad kohe oma urgu peitu. Kaljukotkastel peab olema kõvasti kannatust, et neid uruelanikke tabada.
Üllataval kombel on ka kanjoniseinad värvidega kirjatud. Esmapilgul tundub, nagu oleks hiigelsuured liblikad laskunud korraks kaljuseinale puhkama. Need liblikavärvides tegelased on aga linnud, ehk veidi naljaka nimegagi, kaljuklutid. Miks kaljuseinad neile kluttidele huvi pakuvad, ei tea ma siiani. Võib ju targutada, et nad soovivad oma kontrastse mustvalge ja punase mustriga üksluistele kaljupaneelidele värvisärtsu lisada.
Ent miks on vahepealkirjas mainitud karusid? Pruunkarudele on Alatau mäed vahetevahel tõeline küllusesarv. Seal kasvab metsik rabarber. Rabarberit on mitut liiki; me ei saanud aru, kas seal kasvab tanguutia rabarber või lihtsalt rabarber, ning paistis, et karusid see ka ei huvitanud. Nad sõid nii varsi kui ka risoome. Me ei saanud kahtluse alla seada hiina meditsiini, mille järgi on rabarber hea kõhulahtisti. Karud eelistasid käia piki mägiradasid ja nende liikumist olid jäänud tähistama väljaheitekuhilad. Tuli meelde ka see, et rabarberites sisalduv oblikhape on mürgine. Kui tavainimene sööb kaheksa kilogrammi rabarberit järjest ära, siis võib oodata ränka mürgistust. Karudel seda ohtu ei paistnud olevat. Kõik, mis hammaste vahelt sisse läks, näis vilka seedetegevuse tõttu nobedalt välja tulevat. Esialgu ei saanud ma aru, miks mõned ümisejaurud olid väga lohaka kaevetööga lausa lehtrikujuliseks tehtud. Hiljem lugesin, et karud üritavad neid mitme meetri sügavusi urge lahti kraapida ja punakasukalisi uruomanikke nahka pista, aga see pidi harva õnnestuma.
Aksu jõe veed on tõesti valges vahus, nagu kõneleb ka mägijõe nimi. Foto: INDREK ROHTMETS
Mainimata on jäänud, et Aksu jõe kallastel asuv kaitseala ei kuulu tegelikult ainult karudele ja kotkastele, vaid see on ka artšade kodu. Kes on artšad (kirgiisi арча)? Artšad on kadakad, meie kodumaiste Juniperus’te sugulased. Seal kasvab kahte liiki kadakaid: turkestani kadakas ja zarafšoni kadakas. Kusjuures viimane on Kasahstani punase raamatu liik. Kadakate kasvuala jääb eelmäestiku piirkonda. Huvitav oli Kasahhi hõredas kadakametsas kõndida ja mõtelda, et kadakas on ka meie kodulooduses tähtis puu, omalaadne visaduse sümbol. Seal mägedes kasvamine nõuab kindlasti samuti visadust.
Alatau valges vahus jõevete juurest mõned head sajad kilomeetrid põhjakaares laiuvad suured kõrbed.
Niisiis, kõrbesse, kõrbesse!