Erki Russow
Kalamaja prügiladestuskoht on muu hulgas erakordne sealt leitud müntide poolest: esimest korda tuli Tallinnas päevavalgele nii suur kogus keskaegset peenraha, mis annab meile sissevaate 15. sajandi hansalinna rahamaailma viisil, mida kirjalikud allikad ei kajasta.
Aegade jooksul on Tallinnast leiud üpris palju vana raha. Münte on välja tulnud mitme kirikutorni katusekuulidest, Niguliste kiriku altarialusest karbist, raekoja seinakappide pragudest ja kaupmehemajadest, samuti juhuleidude, hauapanuste või üksikute aardeleidudena. Arheoloogilistel kaevamistel leitakse raha siiski harva, osalt müntide väiksuse tõttu, teisalt ka väärtuse pärast, sest päris niisama ei visanud keegi raha maha. Sestap piirduvad hansalinna ja tema eeslinna kinnistutelt pärit mündileiud pigem üksikute näidetega, vaid juhul kui keegi oli ettevaatamatusest poetanud rahakoti käimlasse (nt Lai tn 2) või pannud oma vara paha eest varjule (nt Jaani seegi leid), võime hõbe- ja vaskmünte lugeda kümne kaupa.
Juba ainuüksi seetõttu tõuseb Kalamaja kullaauk teiste leiukohtade seas esile. Enne Jahu tänava kvartali päästekaevamisi olid Tallinna suuremad keskaegsed mündikogumid 19. sajandi teisel poolel Rataskaevu tänavalt avastatud 13. sajandi rahapaja ühepoolsete müntide ehk brakteaatide kompleks (leiud on kadunud) ning 1280. aastatest pärinev 218 hõberahaga kaupmehekast, mis tõsteti 2011. aastal üles Tallinna lahe põhjast. Kõik ülejäänud leiud küündivad parimal juhul tosina või kaheni, ja needki kuuluvad valdavalt varauusaega.
Seega pakuvad Jahu tänava leiukoha 249 keskaegset münti head sissevaadet Liivimaal käibel olnud vääringutesse, mõnes mõttes isegi paremini kui aarded ja kirikute korjanduskarpidest mööda pudenenud peenraha. Aarded sisaldavad tavaliselt ajapikku kogunenud ja suurema väärtusega raha ning korjandustega seotu vastupidi münte, millest oli annetajal kõige kergem loobuda, ent prügi seast nopitud rahatükid peegeldavad toona käibel olnud maksevahendeid. Need leiud näitavad kõige ehedamalt seda, millised kettakesed olid omanikul kukkunud näppude vahelt tänavail, turul, poes ja mujalgi ning mis hiljem jõudsid kokku pühitud prügi sekka. Igal juhul ei ole seekord tõesti tegemist rahakoti või hoiukarbi laiali pillutud sisuga: Jahu tänavalt on küll leitud mitme keskaegse „säästupõrsa“ tükke, kuid müntide levik uuritud alal näitab, et neid leidus laialdaselt ja eri sügavustel, mitte kompaktselt.
Savist tehtud keskaegseid hoiukarpe on Tallinnast leitud varemgi, kuid puidust eksemplare pole hansalinnast enne avastatud. FOTO: JAANA RATAS AI 7909: 8131 (KERAAMIKA),12940 (PUIT)
Jahu tänava kvartalist kogutud mündid pärinevad huvitavast ajajärgust. Ühest küljest oli 15. sajand keskaegse kaubalinna ajaloos pöördeline periood. Linnas käis vilgas ehitustöö: ulatuslikult uuendati kirikuid, täiendati linnakindlustusi, ehitati uhkeid kaupmehemaju. Seega oli linnal ja linlastel jõukust, mida paigutada kivimüüridesse ja mugavamasse olmekeskkonda. Teiselt poolt aga raputas samal aastasajal Liivimaa rahamajandust mitu sündmust, alates 1420. aastate rahareformist kuni üleeuroopalise hõbedakriisini. Seetõttu katkes siin sajandi kolmandal veerandil ajutiselt müntide vermimine, sest polnud väärismetalli, millest neid valmistada. Peale selle oli 15. sajand Liivimaal sõjaliste konfliktide mõttes suhteliselt rahulik ajajärk, mistõttu jäi maapõue hoiupanka maha vaid üksikuid aardeleide. Niisiis aitavad Kalamaja kullaaugu mõnisada rahatükki hinnata, kuidas nägi välja Tallinna 15. sajandi teise poole argipäevane rahakasutus.
Ehkki usinaid silmapaare oli Kalamaja kulllaaugu kaevandites omajagu, leiti suurem osa müntidest arheoloogilistel kaevamistel asendamatuks tööriistaks saanud otsinguvahendiga, mida kasutasid kogemustega ning muinsuskaitseameti koolituse läbinud hobiotsijad. FOTO: ERKI RUSSOW
Enamjagu Kalamaja prügiladestuskoha münte (hallid täpid) on saadud uuritud ala põhjaosast, kus kultuurikiht oli tüsedam, paremini säilinud ja kaevati käsitsi läbi. Kõige väärikam leid – kuldraha (täht) – on üllataval kombel leitud hoopis lõunapoolsest osast, kus uuringuid tehti teistsugusel meetodil. KAART: JAANA RATAS
Üldjoontes ei ole tulemus üllatav. Kogutud keskaegsete müntide seas leidub ainult üksikuid 1420. aastate rahareformi eelseid münte, sest lõviosa neist oli põlvkond või paar põlve hilisemaks ajaks käibelt kõrvaldatud. Pealegi võivad need pool tosinat Saksa ordu Liivimaa haru 14. sajandi lõpu ja 15. sajandi alguse artigit ja lübische’t olla seotud vanalinna mõne vanema jäätmekasti põhjakaapega või sattunud koos lammutusprahiga prügi sekka. Ülejäänud hõberaha pärineb aga valdavalt prügiladestamise põhiajast ehk 1470. ja 1480. aastatest; peale selle peotäis sama aastasaja keskpaigas vermitud, kuid aastakümneid pruugitud münte. Seda, et neid on pikalt kasutatud, näitavad arvukad kulumisjäljed.