Jaan Lahe
Karu (hbr dōv, kr arktos) ei kuulu nende loomade hulka, kellest oleks Piiblis palju juttu. Kõige rohkem on seal mainitud mitmesuguseid koduloomi: hobuseid, eesleid, lambaid, kitsi ja veiseid. Hobuseid kasutati eeskätt sõjaloomadena ja eeslid olid tavalised ratsaloomad, ühtlasi koormakandjad. On ootuspärane, et Piibli loomade hulgas domineerivad kariloomad, sest nagu teisedki vanaaja rahvad elatusid muistsed iisraellased ennekõike põlluharimisest ja karjakasvatusest.
Ainult sigu iisraellased ei pidanud. Iisraeli arheoloogid, kes on uurinud Palestiina asustust, juhivad tähelepanu huvitavale seigale. Kui vaadelda sealseid külasid, mis on pärit teise ja esimese aastatuhande vahetuselt eKr, joonistub välja tähelepanuväärne pilt: osast küladest on leitud sigade luid, teistest mitte, ehkki külad paiknesid kõrvuti. See eristab iisraellaste külasid nende naaberhõimude omadest. Sageli on Piiblis mainitud ka kaameleid, kes olid kogu muistses Lähis-Idas kodustatuna olulised ratsaloomad ja koormakandjad alates esimesest aastatuhandest eKr. Kuid patriarhide lugudes, mille tegelased peaks olema elanud kolmandal või teisel aastatuhandel eKr, figureerivad ka kaamelid. See tõik reedab, et lood on kirja pandud esimesel aastatuhandel eKr.
Praeguseks ohustatud karuliik
Karjakasvatajate, põlluharijate ja aiapidajatena puutusid iisraellased kokku ka mitmesuguste metsloomadega, kelle eest nad pidid oma karja, põlde ja aedu kaitsma. Üks nendest loomadest oli karu, kes oli teisel ja esimesel aastuhandel eKr levinud Lähis-Idas väga laial territooriumil. Tegemist oli Süüria karuga (Ursus arctos syriacus), ühe pruunkaru alaliigiga, kelle peamised elupaigad asusid Palestiinas Liibanoni ja Hermoni mäestikus. Juba meie ajaarvamise alguseks oli Süüria karu muutunud suhteliselt haruldaseks. Iisraeli alal teda tänapäeval enam ei leidu, viimased isendid kütiti Palestiina põhjaosas Galileas enne esimest maailmasõda. Vähesel määral leidub neid karusid veel Põhja-Süürias, Lõuna-Türgis ja Iraani mägistel aladel – Elbruse ja Zagrose mäestikus.
Süüria karu on meie pruunkarust väiksem ja helepruuni karvaga, tema eritunnus on valged küünised. Nagu enamik karusid on ka Süüria karu omnivoor. Tema meelistoit on mahlased puuviljad, noor teravili ja mesi, samuti munad ja noorlinnud. Suvel elasid Süüria pruunkarud mägedes, kuid talveks tulid nad mägedest alla külade ja põldude lähedusse. Siis rüüstasid nad viljapõlde ja aedu ning murdsid kariloomi. Pole siis ime, et Piiblis on karusid kujutatud eeskätt põlluharijate, aiapidajate ja karjakasvatajate vaatevinklist: kui vaenulikke ja ohtlikke loomi, kelle eest tuli oma karja kaitsta. See oli karjuste igapäevane ülesanne, mille eest nad olid vastutavad karja omaniku ees. Karude eest tuli kaitsta ka viljapõlde, aedu ja mesitarusid.
Ainest kujutada piiblilugudes karusid on andnud teisel ja esimesel aastatuhandel Lähis-Idas laialdaselt levinud Süüria karud (Ursus arctos syriacus), kelle eest pidid iisraellased kaitsma oma loomakarjasid, põlde, aedu ja mesilaid. Foto: WIKIPEDIA
Sulane on maha löönud lõvi ja koguni karu
Esimese Saamueli raamatu 17. peatükis on kuulus lugu iisraellase Taaveti ja vilist Koljati kahevõitlusest. Vilistid olid üks nn mererahvastest, kes tungisid teisel aastatuhandel eKr mitme lainena üle Vahemere Lähis-Itta; nende nimest tuleneb ka kohanimi Palestiina. Taavet oli karjane ja tappis Koljati karjase tavalise relva lingukiviga. Kuningas Saul, pärimuse järgi Iisraeli esimene kuningas, kellele Taavet oma sõjalisi teeneid pakub, ütleb Taavetile: „Ei suuda sina minna selle vilisti vastu, et temaga võidelda, sest sa oled noor, tema on aga noorest põlvest peale sõjamees“ (17. peatüki salm 33). Selle peale vastab Taavet: „Su sulane oli oma isa lammaste ja kitsede karjane. Kui tuli lõvi või karu ja viis lamba karjast ära, siis ma läksin temale järele ja lõin ta maha ning päästsin saagi tema suust; ja kui ta tõusis mu vastu, siis ma haarasin tal habemest kinni, lõin ta maha ja tapsin ta. Su sulane on niihästi lõvi kui karu maha löönud; ja see vilist, see ümberlõikamatu, saab olema nagu üks neist .. Küllap Jahve [st Iisraeli Jumal], kes mind on päästnud lõvi ja karu küüsist, päästab mind ka selle vilisti käest.“ Seepeale ütleb Saul: „Mine, ja Jahve olgu sinuga!“ (17. peatüki salmid 33–37.)
Taavet, kellest siin räägitakse, pole lapseeas karjapoiss, nagu teda sageli on ekslikult kujutatud, vaid noor mees, kes rõhutab suutlikkusega tappa lõvi või karu oma erakordset jõudu ja julgust. Ohtlike loomade pärast saadetigi Iisraelis karja ainult noori tugevaid mehi, kes olid relvastatud. Heebreakeelne verbivorm, mida loomade mahalöömise kohta kasutatakse, viitab sellele, et siin pole juttu ühekordsest lõvi ja karu mahalöömisest, vaid korduvast tegevusest, st Taavet on lõvist ja karust korduvalt jagu saanud. Noorel Taavetil on seega omadused, mis peavad olema sõjamehel, ja ta tegigi hiljem edukat sõjalist karjääri, tõustes viimaks Iisraeli kuningaks. Sõnade taga, mis ta ütleb Saulile, on aga veendumus, mis pole eriomane üksnes iisraeli usundile, vaid kogu muistsele Idale: jumal on see, kes annab võidu vaenlase üle. Taavet usub, et nii nagu ta oli talle korduvalt andnud võidu lõvi ja karu üle, annab ta talle võidu ka Koljati üle, mis ka loo järgi sündis.
Jutustuses Taaveti ja Koljati võitlusest on veel üks tähelepanuväärne moment: lõvi ja karu on mainitud kõrvuti. Need kaks looma esinevad koos paljudes teisteski Piibli kirjakohtades, näiteks prohvet Aamose raamatus (5. peatüki salmid 18–19), kus on juttu Jahve päevast. See on päev, kui Iisraeli Jumal Jahve mõistab kohut Iisraeli vaenlaste, hilisema arusaama järgi aga kõigi rahvaste üle. Selle päeva kohta on öeldud: „Häda neile, kes igatsevad Jahve päeva! Milleks teile Jahve päev? See on pimedus, aga mitte valgus. See on, nagu keegi põgeneb lõvi eest, aga temale tuleb vastu karu.“ See on väljapääsmatu olukorra piltlik kirjeldus, mis rõhutab, et Jahve päeva eest pole pääsu.
Retoorilise kujundina esindab lõigu teine salm, kus on juttu lõvist ja karust, nn parallelismus membrorum’it. See on heebrea kirjanduses, eriti luules, kasutatud kõnekujund, mis annab ühte mõtet edasi kahe teineteist täiendava liikmega, näiteks „teda varitseb surm, teda ähvardab hukatus“. Kuid pildi zooloogiline taust on tõsiasi, et lõvi ja karu olid kaks tollase Palestiina kõige tugevamat ja kardetumat looma ning see andis aluse neid kõrvutada. Mõlemaid peeti n-ö loomade kuningateks (kuigi seda väljendit vanaheebrea kirjanduses ei kohta). Karusid kardeti rohkem kui lõvisid, sest nad usuti olevat lõvidest tugevamad ja ettearvamatud. Selline erisus väljendub ühes Taaveti ja Koljati loo targumis, heebreakeelse teksti arameakeelses parafraasis, milles Taaveti sõnad Saulile on antud edasi nii: „Su sulane on maha löönud lõvi ja koguni karu ..“ Mees, kes on võitnud kõige tugevama ja kardetavama metslooma, on tõestanud, et ta on suure ja tugeva vaenlase sõdalase vääriline vastane.
Karud kiskusid lõhki nelikümmend kaks poissi
Mõnikord ründasid karud ka inimesi. Kõige kuulsam Piibli jutustus kurjadest karudest on kahtlemata Teise Kuningate raamatu teise peatüki salmid 23 ja 24, mille peategelane on prohvet Eelija õpilane Eliisa. Seal räägitakse, kuidas Eliisa läks Peetelisse: „Ja kui ta oli teel üles [st Peetelisse], siis tulid väikesed poisid linnast välja ja pilkasid teda, öeldes: „Tule üles, kiilaspea! Tule üles, kiilaspea!“ Kui ta pöördus ja nägi neid, siis ta needis neid Jahve nimel. Ja metsast tulid kaks karu ja kiskusid neist lõhki nelikümmend kaks poissi.“