Koit Rikson
Eesti mereväehävitajad ehk miiniristlejad Lennuk ja Vambola müüdi 1933. aastal sõjas võitlevale Peruule. Kahe laeva saatust Peruus on varem kirjeldatud põgusalt, ent üksikasjalikku ülevaadet pole nende sealsest teenistuskäigust antud. Nüüd võtame vaatluse alla ka need ajaloolised sündmused, mille tõttu kunagi meie mereväe uhkuseks olnud alused jõudsid Peruusse.
Eesti mereväe lipulaev Lennuk ja Vambola 1930. aastal Pärnu sadamas. Foto: Eesti meremuuseum
Leticia sõda
Peruu ja Colombia vahel algas sõda 1932. aasta septembris, lõunapoolkera hilistalvel. Sõda puhkes, kuna mõlemad riigid tõlgendasid erinevalt rahvusvahelises õiguses kehtinud põhimõtet uti possidetis iuris, mille kohaselt peaks uued riigid järgima piire, mis neil olid enne iseseisvumist. Nimelt soovis nii Peruu kui ka Colombia ülemvõimu Amazonase jõe keskjooksu Leticia üle. Selle ala kuuluvus enne mõlema riigi iseseisvumist 19. sajandi alguses lubas mõlemal valitsusel väita, et territoorium kuulub õiguslikult neile. Colombiale oli oluline hoida väljapääsu Amazonase jõele, arvestades selle suurust ja strateegilist tähtsust. Peruule oli sama oluline vältida jõel tugevat konkurenti peale Brasiilia, kelle käes oli (ja on) niigi terve alamjooks.
Enne sõja algust oli kõnealune territoorium läinud Colombiale 1922. aasta juulis sõlmitud Salomóni–Lozano leppega, mis suruti läbi Ameerika Ühendriikide eestkostel ja soosis Colombiat. Peruus oli leping ebapopulaarne. Septembris 1932 alanud sõjategevuses tegutsesid koos nii tsiviilisikud kui ka sõjaväelased, võttes piirkonnas üle Leticia linna. Peruu tollane president, endine diktaator Luis Miguel Sánchez Cerro (sõjaväelise valitsuse juht 1930–1931, põhiseaduslik president 1931–1933), toetas seda aktsiooni, kuna Salomóni–Lozano leppe oli sõlminud eelmise valitsuse esindaja, kelle poliitikat Sánchez Cerro taunis.
Üks president Sánchez Cerro eesmärk oli täiendada Peruu sõjaväge Amazonase piirkonnas: uuendati maa-, õhu- ja ka mereväge. Osa mereväe uuenduste programmist oligi Eestist sõjalaevade ostmine. Üldiselt oli presidendil raske oma sõjaväe arendamise programmi teoks teha, sest 17. jaanuaril 1933 sekkus konflikti Rahvasteliit. Sel päeval aktiveeris Colombia liidu põhikirja artikli 15 ja palus Peruu agressiooni uurimiseks luua erikomitee. See omakorda tähendas, et Ühendriikidel ja enamikul Euroopa riikidel oli keelatud müüa Peruule sõjavarustust. Niisuguses keerulises olukorras olid vananenud, kuid suhteliselt tugevad ja heas seisukorras Eesti hävitajad hea võimalus tugevdada Peruu mereväge.
Peruu motiiv Amazonase jõel paikneva mereväeeskadroni täiustamise kõrval oli tekitada vastu n-ö teine rinne, sest Colombia kontrolli all oli pikk rannajoon Kariibi meres. Seega oli Peruule strateegiliselt kasulik omada iseseisvat üksust, mis suutis ähvardada Colombiat ka muudest suundadest. Sellegipoolest oli raske viia laevu Vaiksest ookeanist Atlandi ookeani: Rahvasteliidu reeglid piirasid sõdivate riikide laevade liikumist läbi kolmandate riikide territooriumi.
Ka tanker Pariñas, mida kasutati Eestist ostetavate hävitajate toetamiseks, osteti Euroopast. Pariñase endine kodumaa oli Norra, kust ta hangiti mais 1933. Kohe sai tankeri esimeseks ülesandeks aidata Lennuki ja Vambola transporti üle Atlandi. Aga esmalt pidi alus jõudma Vaikse ookeani kaldal asuvasse Peruu mereväebaasi Callaosse, kuhu ta kevadel saabuski.
Plaan osta laevad Eestist tekkis Peruul Colombia mereväe eeskujul. Nähes, et colombialased juba tegutsevad Eestist laevade ostmise nimel, soovisid peruulased oma rivaalid üle pakkuda. 1933. aasta aprillis käisid Peruus läbirääkimised mereväe, mereväeministri ja presidendi vahel. Kuigi president Sánchez Cerro mõrvati aprilli viimasel päeval, jätkas järgmine valitsusjuht Óscar Raimundo Benavides Larrea (president 1933–1939) sama ideega. Seda hoolimata soovist sõlmida vaherahu Colombiaga, mis viidi 1933. aasta mais täide. 13. juunil 1933 saadeti Londonis paiknevale mereväeatašeele kapten Manuel Faurale telegramm, mille järgi pidi ta minema Eestisse laevu üle vaatama.
Peruu mereväelased jäid laevadega rahule ja ost korraldati. Peruulased olid teadlikud laevade müügi tõttu Eestis valitsevatest konfliktidest, seepärast asendati algne plaan võtta laevad üle mõnes sõbralikus Atlandi ookeani sadamas uue ideega minna kohe Tallinna ja heisata juba seal laevadel Peruu lipp. Müügitehing sõlmiti 30. juunil ja laevad määrati pärast kiiruskatseid, kus osalesid ka laeva- ja lennukiehitusettevõtte Vickers esindajad, 24. augustil Peruu laevastikku (Eesti allikad väidavad, et laevu ei katsetatud, kuid Peruu allikate kohaselt korraldati just kiiruskatsed). Lennuki uueks nimeks sai Almirante Guise, Vambola ristiti Almirante Villariks.
Endised miiniristlejad Lennuk ja Vambola Tallinna sadamas enne Peruusse sõitmist 1933. aasta augustis. Mõlema laeva ninas lehvib juba Peruu lipp. Foto: Eesti meremuuseum
Lennuki pearelvastusse kuulunud 102 mm kaliibriga kahur. Foto: Eesti meremuuseum
Miiniristleja Vambola 457 mm kolmetorulised torpeedoaparaadid. Foto: Eesti meremuuseum
Laeva Almirante Guise nimi anti Peruu laevastiku admirali Martín Guise ehk inglase Martin George Guisse järgi. Guise hukkus 22. novembril 1828 Crucesi lahingus, kus Peruu saavutas otsustava võidu Suur-Colombia laevastiku üle. Almirante Villar nimetati kontradmiral Manuel Villar Olivera järgi: ta oli 7. veebruaril 1866 juhtinud tasavägises Abtao lahingus Tšiili ja Peruu ühendvägesid Hispaania eskadroni vastu.