Tekst: LIISA-LOTTA AUG, TOOMAS ESPERK
Toetamaks elurikkust piiratakse linnade rohealadel niitmist. Päevakorda on tekkinud küsimus: kas kõrgem rohustu soodustab puukide levikut?
Viimastel aastatel on mitmel pool maailmas [14, 15] ja ka Eesti linnades hakatud üha enam rajama elurikkust toetavaid rohealasid, mida niidetakse harvem. Selliste linnaniitude eesmärk on mitmekesistada rohealade taimestikku [15] ning pakkuda elupaiku tolmeldajatele ja mitmesugustele muudele putukatele ja teistele organismidele, kellele väga madalaks pöetud muru elukeskkonnaks ei sobi.
Eestis on teada viis puugiliiki: Haemaphysalis punctata, Ixodes apronophorus, laanepuuk (I. persulcatus), võsapuuk (I. ricinus) ja I. trianguliceps [eElurikkus, 21]. Inimesel, kodu- ja lemmikloomadel parasiteerivad kõige sagedamini võsapuuk ja laanepuuk, kes on ühtlasi olulised haiguste edasikandjad. Nende puukide elutsükkel koosneb vastse-, nümfi- ja valmikustaadiumist; igas arengujärgus vajavad nad vähemalt üht veretoidukorda (vt joonist) [6, 16].
Vastsed ja nümfid parasiteerivad peamiselt närilistel ja lindudel, ent mitmete liikide puugivalmikud suurematel imetajatel [5, 6, 16] . Seetõttu oleneb puukide arvukus suurel määral sellest, kui palju leidub elupaigas sobivaid peremeesloomi [3, 13]