
HÄÄLETU APPIKARJE
Võistluspildi jäädvustasin augustis Emajõe vana sängi ääres. Jälgisin hõbehaigrut, kes oli just püüdnud ahvena.
Vaevalt jõudis ta kala alla neelata, kui tohutu merikotka tiivad hetkeks päikese varjasid. Järgnes hääletu rünnak. Valgest kalamehest sai võimsama küti saak. Mõne hetkega oli kõik möödas. Hea võtte rõõmu asemel tundsin vapustust
ja nukrust. Kasvasin üles Tartumaal limnoloogiajaamas, kus mängumaa oli Võrtsjärv ja ümbritsevad metsad. Talvehommikuti loendasime sõpradega koolibussi aknast orasepõllul metskitsi. Rekord oli 42. Mu bioloogist isa õpetas loodust tundma ja metsa mitte kartma, isegi kui aiamaa taga põtradega suisa kokku põrkasime. Veetsime loendamatuid tunde järve ääres õngitsedes ja linde vaadeldes. Pilti teha ja filmi ilmutada proovisin juba koolieas, aga tõsisem kirg tekkis kaheksa aasta eest. Tõuke andis hääletu kaamera kättesaadavus, millega saan talletada just tõelist loodust. Töö tõttu olen pidevalt Eestist ära mujal Euroopas, kuid sealgi üritan vabadel hetkedel kaameraga loodusesse põgeneda. Pildistan oma modelle ainult nende loomulikus keskkonnas ja tahan jäädvustada ka neid ümbritsevat loodust. Oma fotod koos mahuka tekstimaterjaliga koondan kodulehele taurikirsipuu.ee. See võiks toetada kõigi, ka noorema põlve loodusearmastust ning austust teiste elusolendite vastu.
Fototehnika: Sony A7 III ja FE 200–600 mm, 600 mm, 1/2500 s, f/9, ISO 1600.
Tauri Kirsipuu

Artikkel on ilmunud Eesti Looduses 6/2026.