Eesti Looduse märtsinumbri kaaneloos jätkab Mati Martin vaegmoondega paljunevate, peamiselt imevate putukate tutvustamist. Seekordse rohkete piltidega illustreeritud artikli kaudu saavad tuttavaks lutikad, lehe- ja kõdutäid ning ka inimesega ammustest aegadest koos elanud pea- ja kubemetäi. Sellesse putukarühma kuuluvad ka vähem tuntud väivilised ja karislased.
Andri Baburin arutleb põhjuste üle, miks pole siiani kindlaks tehtud Neeva, Saule ega Jäälahingu toimumise paika, Palestiinast otsitakse tulutult piiblipatriarhide jälgi ning mitut kadunud linna taga ajades on elu jätnud hulk seiklejaid. Küll arvatakse, et maastik on muutunud, või on kroonikat valesti tõlgendatud, kuid ebakõlade kohta võib olla ka lihtsam seletus. Sellisel kujul, nagu kroonik on väitnud, ei olegi sündmust võib-olla toimunud.
Jätkame loodava Nabala kaitseala ja piirkonna loodusväärtuste kirjeldamist; Soome lahe aasta puhul ülistame taas pankranniku ilu. Tõnu Ploompuu jagab teadmist klorofüllita võtmeheinast, mis peaks olema esmakordne vaid seente abil toituva sõnajalgtaime leid maailmas. Intervjuu teaduspreemia vastse laureaadi Leho Tedersooga annab ülevaate mükoriisauurijate edusammudest.
Pikemas artiklis kirjeldab Jüri Kamenik halot – atmosfäärinähtust, mille tekkeks on vaja valguse peegeldumist või murdumist jääkristallides. Tiigrite kaitsest Indias annab ülevaate Liina Gross. Taimeteaduse ajaloo ja ka nüüdisaja jaoks olulist Bunge eksikaatkogu tutvustavad Aino Kalda ja Kaili Orav. Ei puudu ka tavapärased rubriigid: „Poster”, „EL küsib” jt.