Kõigepealt oli kõrgustik, siis tekkis kihelkond ja siis rahvuspark. Ent kas piiride poolest on olnud tegu ühe ja sama maa-alaga? Kaardilt leiame ka Karula küla, aga see on üksnes väike asula kunagise suure mõisa ümbruses, ning kihelkonnakirik asub hoopis Lüllemäel.
Tekst: MAIT SEPP, TAAVI PAE
Karulast on keeruline kirjutada lühidalt, sest teemasid, mida tuleks pikemalt selgitada, on rohkem kui küll. Juba maastik ise on keeruline ja põnev. See on lummanud kunstnikke, kirjanikke ning paljusid teisi romantilise hingelaadiga inimesi.
Kirjanik Bernard Kangro [4] on Karula kanti kirjeldanud järgmiselt: „Läbi rännata Karula küngasmaa – sellele pole võrdset. Ühe mäekese tagant kerkib esile teine – ümmargused, piklikud, äkiliste kallakutega, lehtpuusalud külgedel ja harjadel, sarapuuvõsa, lopsakad niidud, järvikud ja sookesed, kündja adraga mäeveerul otsekui alla kukkumas. Talud on peidetud puude rohelusse, mäekurudesse, üksikud puuhiiglased mõnel kuplil või üles-alla ja kiira-käära looklevate teede ääres – see on Karula. Kes tahab aga sisse hingata tõelist suurte laante hõngu, mingu Lauksaare [Laugsilla – toim], Perajärve, Koemetsa maile. Kilomeetrite kaupa on siin metsa – kõrget kuuske ja mändi, kaske ja haaba. Koemetsa talud asetsevad kui saarekesed määratus metsameres. Ülalt harvade kaskedega tikitud mäelt näeb silm ainult metsalatvu [—].“
Muidugi on Karula kant lummanud ka loodusteadlasi. Kõigil on siin midagi uurida, sest suhteliselt väikesel maa-alal paikneb eri tekkelooga pinnavorme, kus on kujunenud oma veerežiim ja mullastik ning sedamööd ka omapärane taimekooslus. Seda haruldast mitmekesisust ongi määratud kaitsma Karula rahvuspark. Aga kõigest järjekorras. Kõigepealt teeme selgeks Karula piirid.