Tekst: TOOMAS KUKK
Kooliõpetaja Juhan (Johann) Kunder (1852–1888) jõudis oma lühikese elu jooksul hämmastavalt palju. Ta avaldas näitemänge („Kroonu onu“, „Mulgi mõistus ja Tartlase tarkus“, „Muru Miku meelehaigus: Nali ühes näituses“, „Mõrsja ja Märatsejad: kolmejauline näitemäng“ jt), muinasjutte („Ahjualune“, „Suur Peeter ja Väike Peeter“ jt), luulet ja õpikuid. Ühtlasi kuulus ta Eesti üliõpilaste seltsi, oli tuntud ühiskonnategelane, ajalehtede kaastööline jne. Rakveres, Tallinnas ja Viljandis on ikka väga põhjendatult antud tänavale Kunderi nimi.
EESTIKEELSETE TAIMEMÕISTETE TULEK
Praegusajal on ülekohtuselt vähe meenutatud Kunderi zooloogia-, botaanika- ja teisi looduslooõpikuid ning tema panust eestikeelse loodusteadusliku mõistestiku arengusse. Botaanikuna vaatasin lähemalt tema kolmeteoselise sarja „Looduse õpetus koolmeistritele, koolidele ja iseõpetuseks“ teist raamatut, „Taimede riik“ (1882, tiitellehel 1881). Õpikute esimene jagu, zooloogiat käsitlev „Elajate riik“, ilmus 1877 ja kolmas jagu, geoloogiat vaatlev „Kivide riik“, 1885. Õpikud on ajastule iseloomulikult gooti kirjastiilis: v asemel on kasutusel w, sidekriipsu asemel võrdusmärk jne.
Kunder pani oma õpikuga aluse taimede kirjeldamise ja nimetamise eestikeelsele sõnavarale. Algkooliõpikuid ja aabitsaid oli eesti keeles publitseeritud varemgi, aga omakeelsed mõisted ja kasvõi taimenimetused kippusidki olema algkooli tasemel. Meenutagem, et esimese eestikeelse taimemääraja, õigemini küll selle esimese ja ainsaks jäänud vihiku ilmumiseni, jäi siis veel 25 aastat („Kodumaa õiskaswud“ I, 1907). Esimese täieliku eestikeelse Eesti taimede määraja avaldas Gustav Vilbaste alles 1922. aastal („Eesti taimestik koolidele“).