Hülgelugu

Kuupäev:

Küsisin kord Saaremaal Sõrves olles naabrimehe käest, kas sealkandis ka hülgepüügiga tegeletud on. Too vastas, et tema ise pole püüdnud ega ka söönud, aga „mo vanamees püidis ning sõi omal ajal küll, ta käis ju ka merel ning kui ta veel üsna noor oli, sai ülgeid ka püütud. A ma pole tahtn’d, säuke imeliku aisuga liha. Ega neid praegast keegi’d änam söö vist koa, ju kalavörkudesse ikke jäevad.”

Mäletan lapsepõlvest, kui suvel rannas olles üks suur hüljes vedeles rannakivide vahel, tõeline kajakate piduroog. Surnuid hülgeid olen elu jooksul rannal näinud veel mõned korrad, ka hülgeluid olen leidnud. Üks kivine madalik üsna ranna lähedal kannab nime Hülgerahu. Lapsena ikka mõtlesin, et kas seal siis palju hülgeid koos ja kas nad on seal rahulikult? Ja miks ma neid kunagi ei näe? Aga vahel, kui sattuda just õigel ajal õigesse kohta, võib neid siiski näha ja need harvad kohtumised on toredad.

Reet Sau

 

Jagan artiklit

Liitu uudiskirjaga

- Saadame sulle uudiseid Loodusajakirja värskete väljaannete ja muude olulisemate teemade kohta

Viimased artiklid

Teised artiklid

AASTA AUTORI VEERG | Lugu, mis peab jätkuma

Tekst: MARIS HINDRIKSON Mina ajakirja aasta autor ja kirjutan juhtkirja?...

Õpetaja, aednik ja sordiaretaja Jaan Raeda 150

Kutsume üles neid, kelle aias veel praegu ’Rae ime’ kasvab, andma teada puu asukoht ja kust istik pärineb. Tegemist on ju rahvusliku aardega, mille looja Jaan Raeda sünnist möödub tänavu 150 aastat

POSTER | Fotovõistluse loomafoto peapreemia

Valgest kalamehest sai võimsama küti saak. Mõne hetkega oli kõik möödas. Hea võtte rõõmu asemel tundsin vapustust ja nukrust.

Meie Bob, Eesti jämedaim haab

Kõndisin, pilk võrades ning mõttes merikotkas ja must-toonekurg. Võimsate okstega haavad on nende liikide lemmikpuud, millele sisemaal pesi rajada. Ehk on mõni suur lind ometi siia kolinud? Ühtäkki langes mu pilk võradest ühe haava jalamile ja suust pääses tahtmatult valla ohe.