Depressioonist, aktiivsus- ja tähelepanuhäirest, nende pärilikest põhjustest ja teadlaste lootusest leida biomarkereid lihtsustamaks vaimsete probleemide diagnoosimist on Tartu ülikooli neuropsühhiaatrilise genoomika kaasprofessori Kelli Lehtoga vestelnud Piret Pappel. Fotod on teinud Lauri Kulpsoo.
Sündinud 15. novembril 1984
❚ 2006. aastal lõpetanud Tartu ülikooli psühholoogia bakalaureuseõppe ning 2008. aastal sama eriala magistriõppe
❚ 2015. aastal kaitsnud Tartu ülikooli psühholoogia instituudis doktoritöö
❚ 2016–2019 järeldoktorantuuris Rootsis Karolinska instituudi meditsiinilise epidemioloogia ja biostatistika osakonnas
❚ Alates 2020. aastast kaasprofessor Tartu ülikooli genoomika instituudis ja neuropsühhiaatrilise genoomika töörühma juht
❚ Tema juhatusel korraldati 2021. aastal seni Eesti suurim heaolu ja vaimse tervise uuring, milles osales üle 86 000 TÜ Eesti geenivaramu geenidoonori. Kogutud väärtuslike andmete abil uuritakse vaimse tervise probleemide geneetikat ja arendatakse personaalmeditsiini vaimse tervise valdkonnas
❚ 2025. aastal pälvinud maineka Euroopa Komisjoni teadusgrandi aktiivsus- ja tähelepanuhäire põhjusmehhanismide uurimiseks täiskasvanutel
❚ Mitme Eesti ja rahvusvahelise teadusprojekti juht või juhtpartner; juhendab magistrante, doktorante ja järeldoktorantuuri teadlasi
❚ Avaldanud üle 40 rahvusvaheliselt eelretsenseeritud teaduspublikatsiooni
❚ Kodus kasvab kaks last ja üks kass
❚ Hobid: sulgpall ja mäesuusatamine
Kuidas te teaduse juurde jõudsite?
Mul on nii bakalaureuse-, magistri- kui ka doktorikraad Tartu ülikooli psühholoogia instituudist. Juba keskkoolis meeldis mulle väga bioloogia, aga matemaatika eriti ei meeldinud. Kuna matemaatika eksamit ma ei tahtnud teha, olid erialavalikud ülikooli sisseastumisel ahtamad. Valisin psühholoogia, sellel erialal said kokku kõik need teemad, mis mind huvitasid. Huvitaval kombel tegelen aga praegu iga päev just arvude, andmete ja statistikaga.
Olen tegelenud geneetikaga ja eeskätt psühhiaatrilise geneetikaga juba bakalaureuseõppest saati. Toona olid meetodid muidugi teistsugused, genoomika valdkonnas on vahepeal toimunud tohutu arenguhüpe.
Pärast doktoriõppe lõppu olin järeldoktorantuuris Rootsis Karolinska instituudis, kus keskendusin rohkem geneetilisele epidemioloogiale ja ülegenoomsetele andmetele. Praegu tegutseb minu uurimisrühm Tartu ülikooli genoomika instituudis, kus tegeleme peamiselt Eesti geenivaramu andmete analüüsimisega.