Oleme harjunud, et looduse kaitsmine on iseenesestmõistetav ja põhjendatud eluvaldkond, kus ei ole tavaks küsida, kui kasulik või tõhus see on. Nii ongi looduskaitse tõhususele ja tulemuslikkusele hakatud pingsamalt mõtlema alles üsna hiljuti, kuigi klassikalise looduskaitse algusaeg jääb poolteise sajandi taha.
Tekst: MART KÜLVIK, MARJU KEIS, AGU LEIVITS
Maailma looduskaitseliidu (IUCN) 1992. aastal Caracases vastu võetud tegevuskava „Pargid elule“ [6] võib pidada esimeseks rahvusvaheliseks poliitikadokumendiks, kus on eraldi teemana käsitluse all looduskaitsealade kaitsekorralduse tõhusus ning püstitatud omaette eesmärk seda parandada.
Kümmekond aastat hiljem pandi sama siht kirja nõudlikumas vormis: 2004. aastal võeti elurikkuse (bioloogilise mitmekesisuse) konventsiooni liikmetele mõeldud konverentsil Kuala Lumpuris vastu ülemaailmne kaitsealade tööprogramm [1]. Muu hulgas seati sellega siht töötada välja ja hakata rakendama meetodeid, standardeid ja indikaatoreid, hindamaks kaitsekorralduse tulemuslikkust vähemalt 30% kaitstavatest aladest [1]. Nagoya 2010. a konverentsi otsusega suurendati eesmärki isegi 60 protsendini aastaks 2015 [2].
Ka Euroopa Liidu elurikkuse strateegia kohustab saavutama 2030. aastaks tulemusliku kaitse kõikidel kaitsealadel ja tegelema sellekohase hindamisega [3, 13].
Näiteid teiste metoodikate kohta
Väga põhjalikku analüüsi näeb ette näiteks Unesco välja töötatud metoodika Enhancing our Heritage (EOH) [15].
The Rapid Assessment and Prioritisation of Protected Area Management (RAPPAM) on moodus, millega hinnatakse arengumaade looduskaitsekorraldust [3].
Coach Observatory Mission Information Toolkit (COMIT) on laiem elurikkuse kaitse tõhususe metoodika, see käib ka koolitusmaterjalide kohta [7].
IUCN Green List on maailma looduskaitseliidu kasutatav kaitsealade sertimisprogramm (vt iucngreenlist.org).