Gunnel Koba:
„Peatusime perega jõulude ja aastavahetuse vahelisel ajal Tartumaa ja Põlvamaa piiril vana postitee ääres asuvas külakeses. Nautisime sealset lummavat reljeefset maastikku ümberkaudsetes metsades käies. Ühel päeval võtsime plaani üles leida Põrguraja ja Penijärve matkaraja juures asuv vaatetorn. Alguses valisime vale raja ja jäime pisut hiljapeale, hakkas juba hämarduma. Olime juba vaatetornile väga lähedal, kõndisime mööda lahtiaetud matkarada künkast üles, kui mõned meetrid eespool jooksnud Kirke järsku peatus ja hüüdis: „Tulge ruttu! Hundid!” Lisasin sammu ja nägingi kahte halli kogu kiirelt puude vahele kadumas, tagantpoolt tulijad aga ei näinud enam midagi. Pildstamiseks mahti ei olnud, kõik käis nii kiiresti, et ei jõudnud aparaati väljagi võtta. Õhtul pärast koju jõudmist joonistas Kirke nähtu kohe üles.”
