Tekst ja fotod: INDREK MUST
Kui palju töötab Eesti looduses roboteid? Esmapilgul tundub vastus lühike ja igav: ei ühtegi. Ratastel ja roomikutel masinad liiguvad inimoperaatori juhituna, seega ei ole nad autonoomsed, nagu robotilt eeldatakse. Kohata võssa takerdunud robotkullerit ei ole küll päris võimatu, kuid see on otsitud näide, mitte päris. Ent kas väide, et Eesti põldudel, rohumaadel ja metsades töötab arvukalt roboteid, tundub usutav? Robotid looduses on kui kvantmaailma duaalsuse avaldus: ühtaegu on neid palju ja mitte ühtegi.
TAIMEDE SEEMNEKANDURID KUI ROBOTID
Bioloogiatekstid on robootikutele hindamatu allikas, sest seal kirjeldatakse tehnoloogiaid, mis on keerulistes keskkondades liikumise poolest sageli kümneid aastaid ees praegusest tehnikatasemest. Bioloogia on tehnoloogia vaates samal ajal nii täielik ulme kui ka paratamatu tulevik. Aga kuidas ühendada ulme praegusega? Just botaanikas on viimastel aastatel saavutatud pidevus looduse ja tehnoloogia vahel: mõningaid taimede mehhanisme võib juba praegu käsitleda tehnoloogiana.
Eestiski laialt levinud hariliku kurekaela (Erodium cicutarium) seemneohted on silmapaistev näide bioloogia- ja robootikateaduse ristumise ning teineteise täiendamise kohta, pakkudes värsket perspektiivi isegi tehisarule.