Tekst: VILLY LOPMAN, SANDRA KAAS Fotod: KÜLLY SELBERG Kaart: ANDREI KUPJANSKI
Riigikohus on analüüsinud kahel viimasel aastal tehtud kohtuotsustes rohevõrgustiku kui tervikliku süsteemi säilimise ja planeerimise eesmärke. Selgitati, milline on rohevõrgustikualade tähendus metsateatiste menetluses ja kas rohevõrgustikualadel on lubatud automaatselt väljastada raielubasid. Need kohtulahendid on teedrajavad, kohustavad haldusorganeid tegema senises töös muudatusi.
Riigikohus selgitas, et rohevõrgustikualadel ei saa lubada läbimõtlematut majandustegevust. Kuid selleks, et rohevõrgustik toimiks, ei ole selle elemente – tugialasid ja koridore – tingimata tarvis võtta eraldi kaitse alla. Rohevõrgustiku kui terviku säilimine on väärtus omaette. Tuleb eeldada, et ükski rohevõrgustiku ruumielement ei ole võrgustikku haaratud tarbetult. Rohevõrgustikuga arvestamine ei eelda detailseid eeskirju iga kinnistu või ala looduse kaitse kohta.
Rohevõrgustik kui iseseisev väärtus on oluline
1999. aastal hakati Eestis maakonniti planeerima rohevõrgustikku. Selle eesmärk oli luua elupaikade ja liikumisteede võrgustik, mis vähendaks elupaikade killustatust ning aitaks ökosüsteemidel ja maastikel säilida. Selleks ühendati maakonnaplaneeringutes kaitstavad loodusobjektid (näiteks kaitse- ja hoiualad) teiste looduslike või poollooduslike aladega ühtseks süsteemiks.
Rohevõrgustik hõlmas 2022. aastal umbkaudu 55% Eesti maismaast, millest omakordakaitsealad võtsid enda alla umbes viiendiku ning veidi üle kolmandiku katsid väljaspool kaitseala asuvad looduslikud ja poollooduslikud alad, näiteks märgalad, niidud, põllumajanduslikud ja linnaökosüsteemid ning siseveekogud.