SADA RIDA EESTI LOODUSEST | Kas Eesti loodus on keegi?

Kuupäev:

Tekst: PRIIT ENNET

Mangu liivarand Foto: Remo Savisaar

Eestil on eriliselt kaunis ja hästi tasakaalustatud kontuur. Vähemalt paljude eestlaste silmis; me oleme oma armsa isamaa piirjooned euromüntide tagaküljele joonistanud, et teisedki saaksid seda imetleda. Eesti kontuur teeb meie südame sama soojaks nagu võõrsilt naastes silma hakkav teeäärne silt „Eesti Vabariik“.

Siiski on kahtlane, kas meie kaardikontuur võõramaalastele sama soojalt mõjub kui meile endale. „Eesti on ligikaudu ruudukujuline,“ täheldas kord keegi välisvaatleja; aga võib-olla oli ta lihtsalt kubist, ei tea.

Inimlik piiritõmme

Eesti kui mereäärse maa äärejoon ei ole kindlasti ainult inimese kätetöö. Rannikuloomes võime kahtlustada juba Ürg-Neevat, viimaste viimistluste eest saame tänada mandrijääd ja maakerget.

Maismaapiiride eest on hoolitsenud inimajaloolised ja demograafilised juhtumused: idas rajasid oma riike idaviikingid, lõunas on oma asuala jõudu ja võimalust mööda laiendanud lätlased.

Eesti kui rahvusriigi piirid on kujunenud koostoimes etnogeneetiliste protsessidega, olles ses mõttes kinnistanud laias laastus sajanditaguse seisu.

Inimene vaatab maailma inimese pilguga. Riigi- ja rahvuspiirid on ikkagi inimese maailma osa, muu loodus eirab neid, nii kuidas saab. Ja kui eirata ei saa, on ta häiritud.

Mõnikord jõuab inimlik piiritõmme ka inimesi endidki häirivasse groteski: omaaegsed raamatupealkirjad „Eesti NSV kalad“ ja „Eesti NSV ravimtaimed“ allutasid mitte milleski süüdi olnud kalad ja taimed käputäie kurjade inimeste mahitatud ideoloogilis-imperialistlikule süsteemile.

Teiselt poolt on inimmõistuse igiürgne omadus piiritleda ühtsed nähtused osadeks. Tõenäoliselt ulatuvad sellise käitumise juured juba teiste, looduslikumate loomade kognitiivskeemidesse; muidu vist hästi ei saagi.

Inimsilm ja -aju suudavad suurest mandrilaamast välja lõigatud kodumaakontuuri mõelda enda jaoks tähendusrikkaks, ilumeelt paitavaks kujundiks, uueks tervikuks, miks mitte peaaegu hingestatud olendiks.

Kirjanik Valeria Ränik on näiteks märkinud, et Eesti kontuur meenutab ilvese pead.

Läänemere kontuuris on nähtud Eestit hellalt kätes hoidvat naisfiguuri: võib-olla neitsi Maarjat, võib-olla maaema, võib-olla Kaja Kallast?

Ja miks ei võiks inimene kui ühtse ja jagamatu looduse osake jagada enda tarbeks geomeetrilisi maalappe, aga ka neil lappidel leiduvaid kivimeid, olendeid ja ökosüsteeme väiksemateks osatervikuteks, vahest neid isegi isikustada?

Riiklikud moodustised ja neid asustavad rahvuskooslused on tihtilugu jõudnudki isikustamiseni: ameeriklaste Onu Sam, prantslaste Marianne, soomlaste Suomi-neito ja indialaste Bharat Mata on vaid mõned näited. Meil päris nii ei ole: Eesti on küll Maarjamaa, aga mitte Maa-Maarja.

Võime mõelda, et ühel maalapil elav rahvas, kelle kultuur ja komberuum eristub naaberlappide elanike omast, mõjutab oma asuala piires ka kohaliku looduse eluolu ja arengut natuke teistmoodi kui teised rahvad.

Mõnikord on erisused kosmosestki näha: öised satelliidipildid Korea poolsaarest toovad teravates piirides esile, et valgussaastet on lõunas üüratult rohkem kui põhjas. Koola poorsaarel on loodust koormavat tööstussaastet hoopis hullemal hulgal kui samasugustel põlissaami aladel lääne pool poliitilist piiri.

Looduskeskkond võib kujundada rahvuse iseloomu, aga rahvas omalt poolt kujundab loodust. Kes ütleb, et näiteks eesti keel ei kujunda kuidagi Eesti loodust?

Suurandmete põhjal on teaduslikult tuvastatud, et keeled, millel puudub grammatiline tulevik (ja eesti keel kuulub nende sekka), suunavad oma kõnelejad käituma majanduslikult vastutustundlikumalt ja hoolima rohkem oma tervisest.

On täiesti usutav, et meie grammatilise tulevikuta keel paneb meid ka loodusesse vastutustundlikumalt ja hoolivamalt suhtuma. Eesti keeles ei ole ka grammatilist sugu; võib ju oletada, et suhtume loodusesse seetõttu pisut teisiti kui teised rahvad: võib-olla tasakaalukamalt?

Looduskeskkond võib kujundada rahvuse iseloomu, aga rahvas omalt poolt kujundab loodust.

Kasvatame loomingulisust

Ingleharti-Welzeli väärtustekaardil on Eesti hiljaaegu taas astunud jõudsa sammu selle poole, et pelga ellujäämise väärtustamise asemel pidada aina tähtsamaks loomingulist eneseväljendust. Kui kunagi jõuame selle kaardi kirdenurka, Euroopa teiste protestantliku kultuuritaustaga maade sekka, siis võib vabalt juhtuda, et see kohalejõudmine avaldub soodsalt ka Eesti looduses.

Eesti loodus ei ole siis lihtsalt mingi orgaanilisest maailmakõiksusest poolsuvaliselt välja rebitud tükk. Suvalisust on siin palju vähem, kui arvata võiks. Inimesed, kes on end piiriga ümbritsenud, kujundavad ka siinset loodust, annavad sellele karakteri ja mündi. Oma rõõmuks tajume karakterit ja münti ka selsamal piirijoonel.

Kas Eesti loodusest võiks aga kunagi saada lausa hingestatud olend? Umbes nagu Gaia, aga kohalik, pärismaine ja maavillane? Kahtlemata! Kui ainult piisavalt suur hulk inimesi temasse usub, siis saab ta kindlasti ka tegelikult tõeliseks ja hakkab päriselt müütilise olendina elama.

Priit Ennet Foto: Sander Hiire / Wikimedia Commons

PRIIT ENNET (1968) on teadusajakirjanik ja teadusajakirjanike seltsi eestvedaja, juhib Vikerraadio teadussaadet „Labor“.

Jagan artiklit

Liitu uudiskirjaga

- Saadame sulle uudiseid Loodusajakirja värskete väljaannete ja muude olulisemate teemade kohta

Viimased artiklid

Artiklid tellijatele

Inimaru tehisaru ajastul

Horisondi uues artiklisarjas „Aru ja tehisaru“ vaatame, mis on tehisaru, , mida see suudab, kuidas tehisaru kasutada ja millised riskid on sellega seotud.

PALVERÄNDURITE JÄLGEDEL | Kas vagamees, rüütel, sant või seikleja? Keskaegsete palverändurite kirju maailm

Märtsi alguses avatakse Niguliste muuseumis näitus liivimaalaste keskaegsetest palverändudest, keskendudes Eestist ja Lätist päevavalgele tulnud arheoloogilistele leidudele. Näituse puhul ilmub tänavu Horisondis mitu teemakohast artiklit.

HARAKALE HAIGUS | Verevoolus päratissoolest

Tekst: Ken Kalling Nii nimetas Friedrich Reinhold Kreutzwald hemorroide. Kuigi...

MAA, ILM JA MÕNDA | Ilm, taevas ja põrgu

Eestlased on alati ihanud sooja. Ka sepp Ivan Orav olevat rahul põrgu kliimaga.