Loodust näeme küllaltki sarnaselt, aga tajume selles toimuvat eri moel. Mõned ilmingud selles laias maailmas panevad sügavalt mõtisklema ja küsima: kuidas on see nii läinud ja mismoodi üldse edasi?
Nüüdseks juba paarkümmend aastat olen ma elanud linnast eemal. Elan eemal ka suurematest teedest ning linnatulede kiirgav melu minu koduõueni ei ulatu. Hõreasustuseks nimetatakse niisugust paika, kus ma elan, ja mu koduaeda ümbritsevad metsad, põllud ja rabad. Sellegi poolest pean ka mina nentima, et olen selle paarikümne aasta jooksul märganud ulatuslikke muutusi looduses.
Kõike on vähem?
Näiteks varem kohtasin oma elupaiga ümbruses iga päev metsloomi, nüüd näen neid üliharva. Enam ei kõmbi mu aia tagant mööda kolme põtra, keda juba headeks tuttavateks pidasin. Enam ei näe suveõhtuti rebast, pea uhkelt kuklasse lükatud, möödumas mu maja lõunapoolsest küljest, otsekui tõttaks ta kuhugi simmanile. Enam ei näe ma isegi jäneseid, keda oli siin kandis üksjagu palju! Üksnes kitsed võsa vahel aeg-ajalt vilksatavad ning on õnn, kui neid mõnegi korra aasta jooksul näha saan. Varem olid nad samuti peaaegu igapäevased! Rääkimata metssigadest, kellest jälgegi enam leida pole.