Sillad: siniseõielised sibullilled tuttavaks!

Kuupäev:

Tekst ja fotod: Ott Luuk

Harilik silla

Pärast lumikellukeste õitsemist, kui maapind on veidi jõudnud soojeneda, hakkavad siin-seal parkides, aedades ja kalmistutel siin-seal sinetama sillad. Need pole meil looduslikud taimed, vaid inimese kaasabil siia jõudnud. Haljasalade ümbruses on metsistunud sillad kohati levinud kaugele metsa alla. Kõik „sillad“ ei ole siiski ühesugused ja mõned neist polegi sillad. Peenralt võib pageda mitu sarnast liiki.

Kas öelda Scilla kohta silla või siniliilia? Süstemaatiliselt pole põhjust neid liiliatega seostada, aga ilmselt ei tekita vanem nimetus „siniliilia“ siiski suurt segadust. Taimenimede komisjon on eelistanud lühemat ja suupärast nimekuju.
Suuri sinetavaid väljasid moodustab Eestis metsistununa ainult üks liik – harilik silla. Harvemad metsistujad kasvavad sageli hariliku silla kogumike seas ja torkavad seetõttu vähem silma – arvatavasti on neid rohkem, kui senised vaatlusandmed näitavad. Metsistunud silla-sarnaste taimede kandidaadid jagunevad kolme perekonda: silla (Scilla), kirgaslill (Chionodoxa) ja puškiinia (Puschkinia).
Kirgaslilled ja sillad on geneetiliselt nii lähedased, et mõned süstemaatikud käsitlevad kirgaslilli silladega ühes perekonnas. Praegusajal paigutatakse see siniseõieline seltskond sugukonda asparilised (Asparagaceae). Kevadistest aialilledest kuuluvad lumi- ja märtsikellukesed amarülliliste (Amaryllidaceae), kuldtähed aga liilialiste (Liliaceae) sekka.

Mida sillasid määrates arvesse võtta?

Metsistunud taim võib olla kiduram kui sama liik peenral. Eriti muutlik on õite arv: hooldatuna rikkalikke õiekobaraid kandvad liigid võivad aia taga võsas kasvatada vaid õie või paar. Parim on määrata täies õieilus taimi: viljuma hakates õite värv pleegib ja kuju moondub.
Vahel kasvatatakse aedades roosa- või valgeõielisi sorte. Kirgaslille liike on kaubanduses segi aetud, nii et ka ostetud taime puhul tasub peale müüginime kindlasti ka tunnuseid vaadata.
Erinevalt näiteks kuldtähtedest on „siniste“ sibulad sarnased, seetõttu pole määramiseks vajalik kaevata välja tervet taime. Põhiliselt tuleb uurida õisi. Silladel on õiekattelehed aluseni vabad, aga kirgaslilledel ja puškiinial on õiekate lühidalt, kuni poole sentimeetri ulatuses kokku kasvanud. Kui õielehed hoiduvad kellukjalt kokku, tuleb neid ettevaatlikult painutada ja vaadata, kas vabalt liikuv osa ulatub õieraoni või on õiel lühike kokkukasvanud putk.

Lihtsustatud määramistabel nelja põhilise liigi kohta

1. Õiekattelehed aluseni vabad; tolmukad lahus → 2 (perek silla)
– Õiekattelehed alusel 3–5 mm pikkuselt kokku kasvanud; tolmukad koonusjalt või torujalt koos, näivad kokku kasvanud → 3

2. Tolmukaniidid pole lamendunud; õied kergelt longus, avatult läbimõõt üle 20 mm, alumised õied lühikestel raagudel (alla 15 mm), kandelehed olemas → harilik silla
– Tolmukaniidid on alusel lamendunud, kitsaskolmnurksed; õied püstised, läbimõõt kuni 20 mm, alumised pikematel (10–40 mm) raagudel, kandelehti enamasti pole → kahelehine silla

3. Tolmukaniidid lamedad, koonusjalt koos, kuid pole liitunud → 4 (perek kirgaslill)
– Õis toruja lisakrooniga, tolmukad sellega kokku kasvanud; õielehed sinakasvalged, tumedama sinise kesksoonega → harilik puškiinia

4. Õied ühe-, harva kahekaupa, lillakassinised, ähmase heleda keskosaga → sinine kirgaslill
– õisikus enamasti kolm või rohkem õit; õied puhassinised kontrastse valge keskosaga → Forbesi kirgaslill

Harilik silla kasvatab ühest sibulast sageli mitu õisikut, õieraod on lühikesed

Harilikku sillat (Scilla siberica) võib Eestis vähemalt paiguti pidada naturaliseerunuks. Teistest märksa tavalisem on ta nii metsistununa kui ka peenral. Viide Siberile on teaduslikus nimetuses eksitav: tegelikult on ta looduslikult levinud Krimmist ja Lõuna-Venemaast Kaukaasia ja Türgini, kuid teisele poole Uuraleid ta looduslikult ei ulatu.
Harilikule sillale on iseloomulikud veidi longus või vähemalt otse silmapiiri poole vaatavad õied. Igal taimel on kaks või enam lehte ja kuni neli õisikuvarba, igaühel 1–4 õit (harva rohkem). Alumised õied asetsevad lühikestel raagudel, mille alusel on väikesed kandelehed.

Kahelehise silla alumised õied asetsevad pikkadel raagudel

Kahelehise silla (Scilla bifolia) nimetus määramistunnusena ei toimi: kahe lehega isendid on tavalised kõigil siin kirjeldatud liikidel. Kirjanduse põhjal on teda siin kasvatatud ammusest ajast, aga suhteliselt harva. Kuna taim on tuttavam raamatust kui elust, on kahelehise silla mitu leidu osutunud valemääranguks.
Populaarsus kirjasõnas on seotud Kesk-Euroopa mägipiirkondadesse ulatuva levilaga – siinsetele taimeraamatutele eeskujuks olnud saksakeelsetes allikates on teda põhjalikult tutvustatud. Metsistumise kohta selgelt tõendatud leide pole, ent Tartu botaanikaaia peavärava juures vohab kahelehine silla jõuliselt.
Kahelehine silla on harilikust veidi varasem, väikest kasvu ja pisemate õitega, see-eest on neid rohkem: ainsas õisikus võib sisalduda kuni kümme enam-vähem püstist õit. Õisik on veidi ühekülgne ja kännasjas: alumised õied on tunduvalt pikematel raagudel kui ülemised. Alusel lamenenud niitidega tolmukad hoiavad harali.

Sinise kirgaslille õies paikneb perekonnale iseloomulik tolmukakoonus

Sinine kirgaslill (Chionodoxa luciliae) on siinsetest liikidest suurima õiega (läbimõõt 2,5–4 cm). Eestikeelne nimetus veidi eksitab, sest võrreldes lähedaste liikidega on tema õied lillakad, mitte puhassinised. Õied paiknevad valdavalt ühe-, harva kahekaupa, neile on iseloomulikud laiad õielehed ja hajus hele keskosa. Tolmukaniidid on lamedad, valged ja hoiavad värskes õies koonusjalt kokku nagu lauajuppidest laotud püstkoda. Tolmukapead on kollased.
Sinine kirgaslill kasvab õierikaste puntidena, mis eemalt meenutavad natuke sinilille. Ise ta metsistuma eriti ei kipu erinevalt järgmisest liigist.

Forbesi kirgaslille sinivalged õied püüavad pilku ka riisumata lehtede vahel

Forbesi kirgaslill (Chionodoxa forbesii) on sinisest kirgaslillest veidi väiksemate õitega, kuid neid on enamasti õisikus kolm või rohkem. Õielehed on kitsamad, rihmjad, intensiivse puhassinise tipu ja kontrastselt eristuva valge keskosaga. Tolmukad on nagu sinisel kirgaslillel. Õied asetsevad suhteliselt pikkadel raagudel.
Väike hulk metsistunud Forbesi kirgaslilli arvuka sillade välja seas ei ole harv nähtus, sest tegu on siinsetest liikidest kõige sagedama metsistujaga hariliku silla järel. Ent vaatlusandmetega tuleb seda suuresti alles tõendada. Forbesi kirgaslilli müüakse mõnikord tuntuma ilutaime sinise kirgaslille nime all.

Väikeste siniste õitega ismiri kirgaslill erineb kahelehisest sillast tolmukate asendi ja alusel liitunud õiekatte poolest Foto: peter Coxhead / Wikimedia Commons

Aedades võib harva leida veel ismiri kirgaslille (Chionodoxa sardensis), kelle õied on veidi väiksemad, ühtlaselt sinised või nõrgalt heledama keskosaga. Välimuses on tal hulk ühiseid jooni kahelehise sillaga, kuid õied on kellukjamad ja tolmukad hoiduvad kirgaslilledele iseloomulikku koonusesse.
Sillade ja kirgaslillede lähedust tõendavad hübriidid – kirgassillad (×Chionoscilla). Aialillena on võimalik hankida nii ismiri kui ka Forbesi kirgaslille hübriide kahelehise sillaga, mis tunnustelt on vanemate vahepealsed. Kui leiate loodusest hübriidikahtlusega taimi, tuleb kindlasti koguda tõendeksemplar.

Tubergeni silla õied on triibulised nagu puškiinial

Harilik puškiinia (Puschkinia scilloides) eristub sinakasvalgete õite poolest, millel on tumedam sinine keskrood. Kobaras on 4–10 veidi kellukjat õit. Ainult triibuliste õite alusel ei saa liiki siiski kindlalt määrata, kuna temasarnane on Tubergeni silla (Scilla mischtschenkoana). Tubergeni sillat pole Eestist seni metsistununa leitud. Harilik puškiinia seevastu on oma metsistumisvõimet tõestanud. Leide pole küll palju, ent ta väärib senisest rohkem tähelepanu.
Määrangu kinnituseks tuleb vaadata õie sisse. Puškiinial on õie keskel lisakroon: kokkukasvanud torujas moodustis madalate tipmiste hõlmadega. Kollased tolmukapead paistavad selle „toru“ seest. Tubergeni sillal on tavalised vabad tolmukad, mida miski ei varja. Tartu botaanikaaias on ta puškiiniast varajasem.

Kõik need liigid õitsevad enne botaanikute tavapärase välihooaja algust ning nende metsistumispaigad ei ole täielikult kaardistatud. Teated peenralt pagenud harvemate sibullillede kohta on seega väga oodatud. Vaatlusi on kõige mugavam esitada PlutoF GO nutirakenduse kaudu.
Määrangu tõenduseks tuleb kirjetele lisada fotod, millel on näha õisiku üldkuju ja õie sisu, eriti tolmukad. Kui selgeid pilte ei õnnestu teha, siis võib taime herbariseerida ja tuua Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi herbaariumi määrata.
Nagu loodusest leitud võõrliikide puhul ikka, tuleb registreerida täpne asukoht ning hinnata arvukust ja viisi, kuidas taimed sinna on sattunud. Vahel on piiri metsistumise ja ammusel peenral püsimise vahel raske tõmmata. Kahtluse korral on selle asemel et jätta leid kirja panemata parem olukorda detailsemalt kirjeldada.

Ott Luuk (1985) on botaanik, „Eesti taimede levikuatlase“ (2020) koostajaid.

Jagan artiklit

Liitu uudiskirjaga

- Saadame sulle uudiseid Loodusajakirja värskete väljaannete ja muude olulisemate teemade kohta

Viimased artiklid

Artiklid tellijatele

RAJAKAAMERA LOOD | Nugise-emand käis saagijahil

Sedapuhku vahendan rajakaamerasilma kaudu emanugise tegemisi. Täpsemalt saame aimu,...

Võnnu kihelkond – suur ja mitmekesine

Võib liialduseta öelda, et enamjagu eestlasi on käinud Võnnu...

Kuidas kohanevad üraskid muutuva kliimaga?

Kuuse-kooreürask on laialt tuntud kahjur, kelle mõjust kuusikutele on...

Sada rida Eesti loodusest | Loodus, ühendatud väljade võrgustik

Loodust näeme küllaltki sarnaselt, aga tajume selles toimuvat eri...