Tekst: AIN KALLIS
Millisel külal on suurem ja uhkem jaanituli, seda vägevam on küla.
Vanarahva tähelepanek
Kaks korda aastas tekib kogu eesti rahval sügav ilmalik huvi usumeeste sünnipäevade vastu, muidugi Ristija Johannese ja Jeesuse omade. Kas jõulud tulevad valged? Kas jaanid on kuivad ja soojad? Selle, kumb ootus on meile tähtsam, on selgitanud välja Maaleht üheksa aastat tagasi. Kas üllatuda või mitte, kuid rahvas peab lumiseid jõule mõnusa ilmaga jaaniõhtust ja -päevast tähtsamaks (häälte vahekord 60 : 40).
Ilmselt tekitab valge lumevaip meis pühalikke tundeid, samas tahaks ju ka jaanilaupäeval kuiva nahaga tule ääres pidu pidada.
Teatavasti on aastaaegade vahetustel (nimetatud sünnipäevad on ju seal kandis) atmosfääris juhtuvat väga sageli kaunis ettearvamatu ennustada. Suurte ilmakeskuste masinad muudkui treivad sel ajal uusi ilmaprognoose, mõne tunni pärast aga muudavad neid.
Suvel huvitab meid loomulikult see, kas jaanilaupäeva õhtu tuleb kuiv. Mis selles õhtus nii erilist on? Nii mõnigi vastaks: traditsioonid eelkõige; looduse südasuvele pöördumine, kõige lühem öö (tegelikult on öö ligi nädal otsa sama pikk), võimalus soojal ajal õues pidutseda. Ja muidugi jaanituli.
Tuli on jaanipäevakommetes kõige tähtsam. See peab olema vägev ja võimsa külgetõmbejõuga – paljudel rahvastel on lõkete süütamise eesmärk abistada päikest, et tal jätkuks jaksu hea saagi tagamiseks.
1999. ja 2001. aasta pühade aegu peetud Grillfestidel püüti Haapsalus ja Stroomi rannas pääseda Guinnessi rekordite raamatusse üle 20-meetriste lõketega. Takistuseks kujunesid esimesel juhul vihm ja teisel kõva tuul.
Teadmiseks: maailma kõrgeimad jaanituled põlevat hoopis Norras Ålesundi linnas, viimati oli lõke 47 meetri kõrgune. Kõrgeimad tuleriidad püstitatakse aga Põhja-Iirimaal ja Austrias. Põhja-Iirimaal tehakse seda 11. juulil, tähistamaks protestantliku kuninga Oranje Williami maabumist Ulsteri kandis 1690. aastal. Tänavu oli Põhja-Iirimaa sadamalinnas Larne’is kaubaalustest tehtud lõkkesamba kõrgus rekordiline: 64 meetrit. Austriast on läinud Guinnessi rekordite raamatusse ametlik lõkke kõrgus – 60,64 meetrit –, püstitatud Lustenau linnas 2019. aasta 16. märtsil traditsioonilise karnevali lõpetamise puhul.
Ilm on see, mis loeb
Ilm on suviste pidude õnnestumist mõjutanud aastasadu. Näiteks võis 115 aasta eest lugeda Päevalehest järgmist: „Jaani laupäeva õhtut võib küll ilutsemise ööks nimetada. Kui 23. juunil peale lõunat taevas pilve läks, vaatasivad mitmed murelikult taeva poole, sest sadu võib ju ilusa õhtu ära rikkuda. Sellest küljest põrkavad tihti linnalaste ja maameeste kasud kokku, sest viimased ootasivad pikkisilmi vihma. Kuid suurt sadu ei tulnud, lõi parajaste tolmu kinni.
Raudteejaamade peal oli õhtul tungimine, pugemine, vihane ähkimine suur, nagu see meie juures pühade eel harilik nähtus on. Iga mees püüdis ometi ühekski päevaks linnast välja rutata, et suutäis värsket õhku maal haljal murul napsata. [—]
Kõige rohkem voolas rahvast Kadriorgu kokku. Hakati jaanitulesid põlema panema. Meri oli paatidega nagu veenuppudega kaetud, paatide pealt helkisivad tuled ja mööda peeglivaikset veepinda lagunes Jaani öö mahe laul laiali. [—] Kord oli rahva hulgas ilus.“
Paiguti oli elu põnevam: Kambja kandis Saare talus oli jaanisimman, kus „pärast õllevõtmist ja jändamist järgnes taplemine“. Ilmaolud polnud olulised. Muide, mitte ainult „taplemisi“, vaid ka päris tapmisi juhtus vahel nende pühade aegu: 1914. aasta jaaniööl lasti Põlva kõrtsis kaks pidulist revolvrist surnuks.
Jaanipühad on tegelikult ohtlik aeg üle kogu ilma. Näiteks tapeti ükskord Euroopa mõrvapealinnas Midsomeris (milline päevakohane nimi!) neli pidutsejat ära.
Meie lööme inglismanne pika puuga – 1934. aasta jaanipäevasest Postimehest võis lugeda jubedat uudist: „230 tartlast kadus Taevaskoja metsa!“. Edasi kirjutati: „Ebasoodne ilmastik rikkus jaanipäeva väljasõidud. Raudteevalitsuse poolt korraldatud huvirongid Taevaskotta ja Elvassse jäid külma ja vihmase ilma tõttu võrdlemisi rahvakehvaks. Hommikul sõitis Taevaskotta 395 inimest, tagasi õhtul vaid 165.“ Ülejäänud olid „võidupäeva kestes kaotsi läinud“!
Jaanid ja kaupmehed
Praegusajal on pühad, ilm ja kaubandus väga tihedalt seotud. Külma jaaniga väheneb õlle ja jäätise läbimüük, kahaneb piduliste hulk. Ainult kahel aastal – 1998 ja 1999 – sooviti, ilmselt esimest korda jaanipühade ajaloos, tublit portsu vihma just parimal tuletegemise ajal. Ja seekord mitte tulekahjude kartuses, vaid lausa isikliku kasusaamise eesmärgil! Mäletatavasti laskis üks firma käiku meteoroloogilise reklaami: kui 23. juunil kella 18 ja 22 vahel sajab Tõraveres ja Harkus üle 6 mm vihma, saavad õigel ajal elektroonikat ostnud oma raha tagasi.
Vihmase ja õhukeeriselise 1998. aasta juuni tähtsa päeva õhtul ei mallanud kümned kärsitud kella kukkumist oodata – kogu aeg olid jaamades telefonid tulised: „Kas teil ka sajab?“ – „Kas kõvasti tuleb? Meil Jõgeval ladistab!“
Määratud ajaks oli sademenõus vett Harkus 1,7 mm, Tõraveres 2,1 mm. Korralik sahmakas, aga mitte selline, nagu paljud lootsid. Kõige kangemad pakkusid altkäemaksu, üks kuraasikas mees Otepäält lubanud koguni tuletõrjeautoga väljakut kastma sõita.
Järgmisel, unelmate suvel olid jaanipühad küll sajused, riskijaid oli aga vähe.
Pühade ilmarekorditest
Jaan avab taevaluugid, teab Nõo kandi rahvas. Üldiselt arvatakse, et pühadel ilma kõva vihmata ei pääse. Mida ütleb statistika? Tartu ilmajaama pika, 157-aastase vaatlusrea alusel võib väita, et vähe korralikumat vihma, üle 1 mm, on sadanud vaid 53 aasta jaanilaupäeval (kogu päeva jooksul, mitte ainult tähtsal õhtul!), seega peaaegu kolmandikul suvedel, aga veidi tibutanud (0,1 mm) on 47% juhtudel.
Kolleegid keskkonnaagentuurist on välja arvutanud viimase poolsajandi sajuta pühade osatähtsuse protsentides. Osutub, et jaanilaupäeval võiks pidutseda veel Tallinnas (Harku jaamas on täiesti kuiv olnud 64% suvedel) või Pakri poolsaarel, edasi võiks kolida lääne poole: jaani- ehk võidupäev on arvutuste kohaselt olnud kõige kuivem saarte rannikul: Ristnal, Sõrves ja Vilsandil (59–60%).
Meenutagem: viimaste aastate jaanilaupäevaõhtud on üldiselt olnud kenad: 2019. aastast praeguseni oleme saanud vihma (see-eest aga ohtralt) vaid 2021. aastal, kui Heltermaal tuli taevavett päeva jooksul 42 mm, Tõraveres tunniga 33 mm (Tartus vaid 4 mm). Põnevaimaks paigaks pühade aegu võiks nimetada Kuusikut: sellel ilmajaamal on kirjas mitu „auhinnalist“ kohta. Jaanilaupäeva kõrgeim õhutemperatuur 31,2 °C, mis registreeriti Kuusikul 1936. aastal, oli püsinud hiljutise 2021. aastani, kui Narvas mõõdeti soliidne näit 34,6 kraadi.
Kõige jahedam jaaniöö on samuti olnud Kuusikul: 1992. aastal märgiti selle päeva kõige madalamaks soojanäiduks 0,0 °C. Jaanipäeva kõrged temperatuurinäidud pärinevad valdavalt kaugetest aegadest: esikohal Tartu 31,2 °C aastast 1914; teisel kohal Narva-Jõesuu 30,4 °C aastast 1940. Sajuhulga poolest on jaanilaupäevadel esikohal olnud Türi (55 mm, 1953), jaanipäevadel aga Tudu Ida-Virumaal (61 mm, 1953).
Tänapäeval hoiatatakse liigse päevitamise eest. Juba mainitud 2021. aasta jaanilaupäeval küündis ultraviolettkiirguse indeks Roomassaares suisa hispaanialiku 8,2 ühikuni. Soovitaksin mõnda odavat ja ökoloogilist viisi, kuidas hoida oma nahka noil tähtsail päevil. Esiteks: jaanipäevahommikune kaste hoidvat näonaha terve ja klaari. Ning veel üks kiire soovitus: kes kolm päeva enne jaani sipelgapessa sülitab, sel ei kõrbe nägu suvel ära.
Lõpetuseks. Kõige kuumema ja pimedama jaaniõhtu elasin üle 1965. aastal Tadžikistanis ekspeditsioonil olles: külalislahked kohalikud vedasid lõkkesse kümneid autokumme! Kõige kummalisema aga 1985. aastal Atlandil teaduslaeva Arnold Veimer pardal, üpris Titanicu hukkumise koha lähedal. Hilisõhtul ilmusid udust jäämäed … Jaanilaupäeval!
Ain Kallis (1942) on meteoroloog, klimatoloog ja publitsist. Tema peamine uurimisvaldkond on Eesti kiirguskliima. Töötab peaspetsialistina Eesti keskkonnaagentuuris.