Tekst: EDIT TALPSEPP
Võidukäiku teinud evolutsiooniteooriat on püütud sageli rakendada ka bioloogiavälistes valdkondades, nagu majandus- ja poliitikateooriate, sotsioloogia, teadusloo jms kontekstis. Seetõttu ei ole üllatav, et loodusliku valiku teel toimivatele adaptatsioonimehhanismidele on üritatud viidata ka põhjuslikes selgitustes inimkäitumise ja -mõtlemise ning üleüldse inimloomuse ja –kultuuri kohta. Ehkki niisugune evolutsiooniteooria traditsioonilise rakendusala laiendamine näib loomulik ja paljulubav, on sellised katsetused tekitanud teadusmetodoloogilistel ja ideoloogilistel põhjustel siiski ohtralt kõhklusi.
Küsimus, kas ja mil määral rakendub looduslik valik inimesele, painas juba varajasi evolutsioniste, nagu darvinismiga sarnastele tulemustele jõudnud Alfred Wallace’it ning Charles Darwinit ennastki. Wallace nimelt pidas inimesi selles mõttes ülejäänud loomariigist eraldiseisvaks, et uskus neid kuuluvat väljapoole loodusliku valiku toimimisvalda, ning ehkki Darwin jäi selles vastupidisele arvamusele, andis ta inimesele siiski mõneti erandliku positsiooni. Levinud arvamuse järgi eemaldas darvinism küll evolutsioonist progressiidee ja elusolendite n-ö väärtuse hierarhia, ent Darwin uskus siiski, et evolutsioonilise adapteerumise tõttu tekivad järjest arenenumad organismid, kellest kõige täiuslikum on inimene, eriti europiidsest rassist valge inimene.
Darwin möönab ka oma inimevolutsiooni käsitlevas teoses „Inimese põlvnemine“ (1870), et erinevalt (teistest) loomadest peaks inimese kohasust (ingl fitness) mõõtma millegi muu kui sigimisedu põhjal, mida seostatakse järglaste arvuga. Tema väitel nimelt pole järglaste arv inimühiskonnas edukusega seostatud tunnuste väärtustega tihtipeale positiivses korrelatsioonis, st paremini „kohastunud“ inimestel ei pruugi olla palju lapsi ning vastupidi. Inimese metafüüsiline ümbermääratlemine Jumala näo järgi tehtud looduse kroonist n-ö pimeda loodusliku valiku vormitavaks bioloogiliseks organismiks oli ka peapõhjus, miks osa klerikaalseid ringkondi darvinismile vastu seisis (näiteks ideega liikide muutumisest lepiti märksa hõlpsamalt ja laialdasemalt).
Ka tänapäeval on tehtud küllaldaselt katseid rakendada adaptatsioonilist programmi inimese käitumise ja mõtlemise kohta. Tuntuimad neist katsetest on sotsiobioloogia ja hiljem evolutsioonipsühholoogia; esimene üritab anda evolutsioonilisi seletusi inimese sotsiaalkäitumise ning teine õppimise aluseks olevate kognitiivsete struktuuride kohta. Ehkki teadusprojektidena on need tänapäeval suuresti oma usaldusväärsuse kaotanud, on osa sotsiobioloogiast ja evolutsioonipsühholoogiast inspireeritud ja mugavdatud eeldustest ning järelduskäikudest mõnes kontekstis, eriti ideoloogilistes ja sotsiaalpoliitilistes debattides, siiani liikvel ja kasutuses. Tihtipeale ei kirjeldata siin pelgalt käitumiste ning suhtumiste evolutsioonilisi allikaid ja põhjusi, vaid neile antakse ka normatiivseid õigustusi. St teatavaid tegusid ja suhtumisi, sotsiaalseid suhteid ja hierarhiaid, võimu- ja muid inimtegevusega seotud struktuure õigustatakse selle alusel, kui „loomulikud“ nad on, kui hästi täidavad mingeid bioloogilisi funktsioone, kas neid saab näha kohastumustena jne.
Selles kirjatöös vaatlengi peamiselt sotsiobioloogia ja evolutsioonipsühholoogia näitel teatavaid metodoloogilisi ja ideoloogiast laetud küsitavusi, mis võivad ette tulla, kui inimloomuse ning sellega seostatud käitumuslike ja kognitiivsete tunnuste kohta (eriti nende moraalse õigustamise eesmärgil) rakendatakse evolutsioonibioloogilisi mudeleid. See kõik ei tähenda, et inimkäitumisel ega -mõtlemisel pole mingeid evolutsioonilisi juuri või et neid ei tuleks uurida – peaksime lihtsalt silmas pidama, kui kaugele me nende seletustega tegelikult minna saame, esitamata pelgalt kõrgelennulisi, ent empiirilise toestuseta spekulatsioone.
Evolutsioonilisi mudeleid inimkäitumise puhul rakendades tekib probleeme
Inimkäitumise ja -mõtlemise kohta püstitatud kohastumuslikke hüpoteese on üleüldse keeruline kontrollida. Esiteks on inimesed väga kehvad „katseloomad“. Nad on pika elueaga, st põlvkonnad vahetuvad aeglaselt, neid on kulukas pikalt katsekeskkonna isoleeritud tingimustes „pidada“, samuti ilmneb palju eetilisi küsimusi. Problemaatiline on seegi, et enamik inimese vahetuid sugulasi on välja surnud, seega on raske kasutada võrdlevat fülogeneetilist meetodit, mille abil uuritakse psühholoogiliste ja sotsiaalsete tunnuste levikut sugulasliikide rühmades, tegemaks kindlaks, millisel evolutsiooni hetkel ning mille ajel on need tunnused tekkinud.
Samuti loob raskusi tõik, et inimeste elukeskkond ja ressursid (toit, biokeemiline keskkond, sotsiaalsete gruppide struktuur, tehisvalgus, elupaiga hoonestus, haridus- ja meditsiiniinstitutsioonid jne) muutuvad kiirelt, näiteks meie kiviaja esivanematel erinesid need meie omadest tõenäoliselt drastiliselt. Sellel erinevusel on asjaomase käsitluse mõttes vähemalt kaks tähtsat järelmit. Esiteks võib tunnuse algne otstarve olla muutunud – tunnuse otstarve uutes oludes võib öelda väga vähe selle eelneva evolutsioonilise ajaloo ja esialgse funktsiooni kohta. Euroopa rahvastikupopulatsioonid on parema toitumise tõttu üldiselt kasvult palju pikemad kui sada aastat tagasi, samuti omandavad ja õpivad inimesed aja jooksul spontaanselt üha uusi käitumisviise ja -mustreid. Kiirelt muutuva keskkonna oludes ei pruugi lihtsalt olla asjakohane küsida, kas inimeste praegune kasv on evolutsiooniliselt optimaalne.
Evolutsiooniliste seletuste puhul on üks tüüpiline mureküsimus see, millise tasandi evolutsioonilisele ülesandele vastab uuritav tunnus, st valikusurve ulatuslikkuse määratlemise probleem (ingl grain problem). Samuti pole tihti selge, kas tegu on ühe probleemi ja sellele vastusena arenenud tunnusega, või on tegu mitmest alaprobleemist koosneva probleemistikuga, kusjuures igale alaprobleemile võib olla vastuseks arenenud eri tunnus. Näiteks kas mandrilli elektrisinine koon ning sama värvi genitaalid ja tagumik on osa ühest evolutsiooniliselt arenevast tunnusest või on need kõik oma evolutsioonilise ajalooga eri tunnused (st kas need on seotud või mosaiiksed tunnused)? Neid küsitavusi ei peeta iseenesest veel evolutsiooniliste seletuste välistamise põhjuseks, kuna selliseid määratlusprobleeme leidub teaduses ikka (ka väljaspool bioloogiat) ning tavaliselt usaldatakse bioloogi haritud otsustust (ükski bioloog ei pea tiigri oranže ja musti triipe eraldi evolutsioonilise ajalooga tunnusteks). Inimkäitumise puhul võib aga asi märksa keerulisem olla ning seda sotsiobioloogia näide ilmekalt illustreeribki.
Sotsiobioloogia
Üks moodsama aja tuntumaid katseid rakendada adaptatsionistlikku mõtlemist inimkäitumise seletamiseks on Edward O. Wilsoni sotsiobioloogia programm. 1975. aastal ilmus tema sulest põhjalik ülevaade sotsiaalkäitumise evolutsioonist „Sociobiology: The New Synthesis“. See keskendus küll pigem mitteinimloomadele, ent esimeses ja viimases peatükis üritati nonde käitumise evolutsioonilisi mudeleid rakendada ka inimestele. Wilson üritas seda projekti edasi arendada oma 1978. aasta teoses „On Human Nature“ („Inimloomusest“). Wilsoni ja tema kolleegide tegevust juhtis arusaam, et mõni inimkäitumine on kohastumuslik ja loodusliku valiku vormitud, täitmaks mingit otstarvet.
Uuritavate käitumiste hulka kuulusid näiteks intsesti vältimine, vägistamine, imikute tapmine, vaenulikkus võõraste suhtes ning meeste seksuaalne promiskuiteet ja naiste suhteline tagasihoidlikkus. Wilsoni jt väitel olevat kohastumuslikud käitumised kas mittetinglikud või tinglikud, st need ilmnevad kas arengu kestel nagunii või avalduvad ainult teatud tingimustes (nt lapsetapp ressursside nappuse korral või ohu eest põgenedes). Mitmel põhjusel pälvisid sotsiobioloogia meetodid ja tulemused siiski hulgaliselt tähelepanu ja kriitikat ning vallandasid n-ö sotsiobioloogilisi sõdu; sotsiobioloogiat kui distsipliini aga hakati peamiselt seostama inimkäitumise suhtes rakendamise projektiga, n-ö popsotsiobioloogiaga. Nagu mainitud, on ka üks sotsiobioloogia raskusi küsimus, kuidas määratleda ja üksteisest eristada relevantseid, st selles kontekstis otstarbekaid käitumuslikke tunnuseid ning neid tinginud evolutsioonilisi ülesandeid. Bioloogiafilosoofid Paul Griffiths ja Kim Sterelny väidavad, et näiteks inimese agressioon pole tõenäoliselt pelgalt üks tunnus, vaid nagu šimpansitel, kellele on omane nii dominantne kui ka alluvat tüüpi ähvarduskäitumine, võib ka inimestel olla mitut laadi agressiivse käitumise mustreid, mis on arenenud eri ajal ja eri põhjustel. Termin „agressioon“ hõlmaks sellisel juhul hulka tunnuseid, mis sarnanevad üksnes pealiskaudselt. Mõnes olukorras aga võib agressioon olla osa laiemast käitumisstrateegiast, mis teatud tingimustel tingib koostöö ning teistes oludes kättemaksu. Kui meil puudub kindel alus, mille järgi määratleda funktsionaalset tunnust ja vastavat valikusurvet, on keeruline anda ka evolutsioonilisi seletusi tunnuste otstarbe ning tekkepõhjuste kohta, ehk sotsiobioloogia puhul anda teaduslikult kinnitatud evolutsioonilisi seletusi (inimese) sotsiaalkäitumise kohta.
Peamine sotsiobioloogia kriitika seisnes selles, et sotsiobioloogiat saaks ehk küll rakendada instinktiivse käitumise seletamiseks, ent suur hulk inimkäitumisi on komplekssed. Inimkäitumine pole eraldiseisvate käitumisühikute kogum, nagu seda võib olla näiteks mesilaste hügieenikäitumine, vaid tõenäoliselt produtseeritud mentaalsete struktuuride poolt, mis on aluseks mitmele käitumisviisile. Pealegi, selleks et saaksime anda tunnuste kohta evolutsioonilisi seletusi, peavad need tunnused olema pärilikud, kuid mida komplekssemad on käitumised, seda vähem on need pärilikud. Pidagem silmas ka seda, et pärilikkus ei tähenda tingimata geenide poolt programmeeritust, vaid seda, kui suure tõenäosusega saab vanemorganismil esineva tunnuse ilmnemist ennustada just nimelt selle vanema järglasorganismidel. Instinktiivse käitumise puhul võime üsna suure tõenäosusega ennustada, et kui tunnus esineb vanemorganismil, siis ilmneb ta ka järglasel. Ent keeruka tööriista käsitsemise, romaani kirjutamise või läbimõeldud võrgutamisstrateegia kasutamise puhul on seda korrelatsiooni ennustada märksa kahtlasem. Et sellest sotsiobioloogia probleemist kõrvale põigelda, pakuti sotsiobioloogiat asendama evolutsioonipsühholoogia idee.
Evolutsioonipsühholoogia
Evolutsioonipsühholoogia kohaselt ei peaks me inimloomuse evolutsioonilisi seletusi anda püüdes uurima mitte spetsiifilisi käitumisi, vaid neile aluseks olevaid psühholoogilisi mehhanisme. Seda seetõttu, et paljud inimkäitumised on uudsetes keskkonnatingimustes uued ning neil pole iseenesest adaptatsioonilist ajalugu, küll aga saab kohastumuslik ajalugu olla nende käitumiste aluseks olevatel kognitiivsetel mehhanismidel ja õppimisvõimel. Evolutsioonibioloog Richard D. Alexander väitis, et tänu sellele võimele õpime suurendama iseenda ja oma lähisugulaste (st kaasuvat, ingl inclusive) kohasust.
Evolutsioonipsühholoogia teoreetilised eeldused on järgmised. Aju on justkui kompuuter, mis on kohastunud keskkonnast infot saama, inimkäitumine on aga selle kompuutri tekitatud vastus keskkonnast saadud infole. Mõista käitumist tähendab mõista neid loonud kognitiivseid programme. Kognitiivsed programmid on kohastumuslikud, st need aitasid minevikus meie esivanematel algatada evolutsiooniliselt kasulikke käitumisi. Mitte kõik inimaju kognitiivsed programmid pole adaptiivsed praegu, vaid olid seda varem. Oma aju ehituslaadi mõistmine aitab meil ühtlasi mõista inimesele omaseid kultuurilisi ja sotsiaalseid nähtusi. Evolutsioonipsühholoogia toetus ka suure modulaarsuse teooriale (ingl massive modularity theory), mille kohaselt koosneb meie mõistus mitmest eri eesmärgiga, omavahel informatsiooniliselt isoleerunud n-ö moodulist.
Ka evolutsioonipsühholoogia polnud vaba evolutsiooniliste seletustega seotud komplikatsioonidest, nagu seda on valikusurve ja sellele vastuseks arenenud struktuuri määratlemise probleem (ingl grain problem). Evolutsioonipsühholoogias kerkib näiteks üles küsimus, kas partneri valik on üks keskkonnas lahendamist vajavaid probleeme või hoopis näiteks kogum järgmisi probleeme: kas peaksin olema oma tavapärasele partnerile truu, millal peaksin hülgama oma tavapärase partneri, kas peaksin aitama partnerit leida ka oma õdedel-vendadel, millal ja kuidas peaksin karistama truudusetust?
Ühtlasi heideti evolutsioonipsühholoogiale ette liigset toetumist eeldusele, mille järgi eksisteerivad üksteisest informatsiooniliselt isoleeritud mentaalsed moodulid. Mõne keerulise ülesande, näiteks malemängu jaoks pole meil kohastumuslikku moodulit, samas leidub selliseid lihtsaid loogika- või tõenäosusülesandeid, mida enamik inimesi ei suuda lahendada. Isoleeritud moodulite hüpoteesi vastu tundub kõnelevat tõik, et aju on plastiline ning selle eri piirkonnad on võimelised üle võtma teiste piirkondade ülesandeid. Ent kuna ka aju massiivse modulaarsuse teooria pole kognitiivteadlaste seas enam kuigi populaarne, tegeleksime evolutsioonipsühholoogiat selle argumendi põhjal nahutades õigupoolest õlgmehikesega võitlemisega. Evolutsioonipsühholoogia puhul on olulisem tuua esile seda, et mõned inimloomuse evolutsioonilise selgitamise probleemkohad säilivad, isegi kui keskendume käitumiste asemel nende aluseks olevatele kognitiivsetele struktuuridele.
Alamääratuse probleem, essentsialism ja naturalistlik arutlusviga
Evolutsioonilise ülesande ja sellele vastava funktsionaalse tunnuse määratlemise raskustega on seotud teadusfilosoofiast tuntud alamääratuse (ingl underdetermination) probleem. Selle probleemi puhul on meil mõne fenomeni seletamiseks mitu sarnase kaaluga hüpoteesi ehk siinses kontekstis mitu oletust selle kohta, millise ülesande vastusena võis mingi tunnus areneda ning kas antud tunnus on üleüldse kohastumus. Evolutsiooniliste ennustuste ja seletuste kontrollimine on matemaatiliste mudelite kasutuselevõtu tõttu teinud näiteks populatsioonigeneetikas võrreldes minevikuga suure arenguhüppe. Aga inimkäitumise, -mõtlemise ja -kultuuri puhul on selles kontekstis ikka veel päris palju oletuslikku ning tõlgendustes tihti üsna palju subjektiivsust. See kehtib muidugi eriti ilmekalt näiteks poliitilistes ja muudes sellistes olukordades, kus teaduse kui autoriteetse abivahendi poole pöördutakse ideoloogilistel eesmärkidel. Ent olukordades, kus ühegi konkreetse hüpoteesi veenvakseelistamiseks pole piisavalt empiirilisi tõendeid, pole teadlasedki oma tõlgendustes päris objektiivsed ning võivad ka eriarvamustele jääda (nt selles, kas homoseksuaalsus on kohastumuslik tunnus või mitte, ning millist evolutsioonilist funktsiooni ta täidab). Sageli ei piirduta evolutsiooniliste seletuste puhul ainult kirjeldustega sellest, mis põhjusel on mingi tunnus arenenud, vaid liigutakse edasi järeldusteni, et millegi „loomuliku“ või „kohastumuslikuna“ peabki see asi nii olema.
Üsna levinud mõttekäik on sel juhul järgmine. Kõigepealt oletatakse mingi tunnuse universaalsuse põhjal, et tegemist on kaasasündinud/kohastumusliku tunnusega. Näiteks Wilsoni väitel näitab tunnuse pärilikkuse suurt määra selle ilmnemine eri keskkondades ja kultuurides, ning vastupidi: pärilike tunnuste erinemine indiviiditi ilma erinevuseta nende arengukeskkonnas. (Olgu märgitud, et evolutsioonipsühholoogia puhul ei ole kohastumuslike tunnustena fookuses küll konkreetsed käitumised, ent oletuslikest universaalsetest kognitiivsetest struktuuridest, nt seksuaalkäitumisega seotud moodulist, näikse ikkagi eeldatavat ka mõne enamvähem universaalse suhtumise ja käitumise tingimist. Meestel väidetakse selliseks käitumiseks olevat näiteks kalduvus valida nooremaid ja viljakamaid partnereid, naistel aga kalduvus eelistada varakaid partnereid.) Eeldatavasti näitab niisugune universaalsus tunnuse vähest sõltuvust keskkonnateguritest. Lisaks toob Wilson tunnuse pärilikkuse indikaatoritena esile ka tunnuse ilmnemise organismi varases arenguetapis ning teatavate käitumuslike eripärade põhjustatuse geneetilistest sündroomidest.
Kaasasündinud/kohastumuslikud tunnused eeldatakse tihti olevat ka muutumatud. Wilson näiteks väidab, et normaalse inimkäitumise omadused ei muutu isegi sotsiaalse keskkonna radikaalse muutumise tagajärjel, näiteks orjuse tingimustes või Iisraelis levinud vabatahtlikes ühismajandites kibutsites. Tihti lisandub sellele mõttekäigule normatiivne mõõde, näiteks Wilsoni väitel enamasti ebaõnnestuvad katsed inimese käitumist selle pärilikust vormist hälbima panna või võivad need põhjustada hukatuslikke tagajärgi. Ka ideoloogilistes kontekstides on väga levinud argumendid, millega viidatakse vajadusele hoida inimese bioloogilise evolutsiooni teel kujunenud loomust.
Wilsoni väitestik illustreerib kahte aspekti, mis on omased inimloomuse ja sellega seostatavate mõtlemiste ja käitumiste seletamisele ning õigustamisele bioloogiliste/evolutsiooniliste argumentidega: psühholoogiline essentsialism ja naturalistlik arutlusviga (ingl naturalistic fallacy). Psühholoogiline essentsialism tähendab seda, et teatavatele gruppidele omistatakse mingeid olemuslikke omadusi ning nende põhjal tehakse järeldusi grupi (antud juhul inimliigi, ent tihti ka näiteks sugude, rahvuste jms) liikmete ja nende tunnuste kohta, kusjuures eeldatavate olemuste rollis on nüüdiskontekstis enamasti geneetilised tegurid. Olemuslikke omadusi peetakse üldjuhul grupi liikmetele universaalseks ja muutumatuks. Ning ehkki inimeste kui bioloogiliste olevuste tunnustel on kahtlemata evolutsioonilist päritolu ja seoseid geneetiliste teguritega, peaksime ka inimloomuse selgitamis katsete korral olema ettevaatlikud, kuna selle loomusega seotud essentsialistlikud eeldused võivad panna meid inimeste ühisosa otsides ignoreerima nendevahelist varieeruvust ning tingida ka teisi valejäreldusi.
Üks essentsialistlik mõtlemisviga võibki olla püüd eeldada meie grupilt üleliia suurt homogeensust ning pidada mõnda tunnust või käitumist tegelikust universaalsemaks. Seda viimast on tihti arvatud näiteks rassismi või ksenofoobia kohta, kuid tegelikult ei esine need kultuurideüleselt kõikjal. Richard Lewontini väitel leidub suguharusid ja ühiskondi, kus ksenofoobiat meile harjumuslikul kujul (peaaegu) ei ilmne. Ning isegi kui mingi tunnus esineb universaalselt, ei pruugi see olla kaasasündinud või tingitud loodusliku valiku poolt: niisugune käitumine, suhtumine või mõttemuster võib olla hoopis universaalsete õppimistingimuste tulemus. Näiteks isegi kui vaenulik-ettevaatlik suhtumine võõrastesse või teistsugustesse inimestesse on üsna laialdane, võib see olla sotsiaalselt edasi antud: väikestel lastel tihtipeale selliseid suhtumisi ei ole ning need omandatakse vanematelt kasvatuse käigus. Kolmandaks, isegi kui teatud käitumisel või suhtumisel on evolutsioonilised juured, võime nende käitumis- või mõttemustrite teadvustamise, jälgimise ja suunamise teel olla siiski võimelised neid muutma. Seega ei pruugi need olla paratamatud.
Ning neljandaks, tuletades käitumisi ja suhtumisi õigustavaid moraaliväiteid nende evolutsioonilisest allikast, sooritaksime naturalistliku arutlusvea. (Samalaadne on ka „on-peaks olema arutlusviga“ (ingl is-ought fallacy), mis tehakse siis, kui mingit asjade seisu õigustatakse näiteks traditsioonile viidates: „See on hea ja õigustatav, kuna on alati nii olnud“). Isegi kui mingil käitumisel või muul tunnusel (nt lapsetapp või vägistamine) on evolutsioonilised juured (selle hüpteesi empiirilisi tõendeid peetakse nende tunnuste korral siiski nõrgaks), ei õigusta see neid käitumismustreid tänapäeva moraali kontekstis. Sama kehtib kuulsa nn vanemliku investeerimise teooria kohta, mille järgi mehed on seksuaalselt vabameelsemad ehk promiskuiteetsemad kui naised, kuna munarakk on bioloogiliselt n-ö väärtuslikum ressurss kui seemnerakk ja naiste üldine investeering järglase kasvatamisse on suurem kui meestel. Isegi kui selle teooria järgi on niisugusel käitumisel (või selle aluseks olevatel kognitiivsetel struktuuridel) evolutsioonilised allikad, ei anna see automaatselt moraalset õigustust käituda seksuaalselt promiskuiteetselt vms. Eriti arvestades asjaolu, et tõenäoliselt pole sellised tunnused nii muutumatud, kui Wilson seda näiteks pärilike tunnuste kohta eeldas. Õigupoolest olid seesugused väited juba Wilsoni ajal ka sotsiobioloogiliste sõdade põhilised vallandajad.
Sotsiobioloogiast tuttavate seletuste puhul on markantne ka see, et midagi „loomulikuna“ või kohastumuslikuna esitledes tõmmatakse tihti paralleele teiste loomadega, valides selleks otstarbeks oma eesmärkidele sobiva loomarühma. Näiteks kui soovitakse seletada (ning mõnikord õigustada) patriarhaalsele ühiskonnakorrale omaste soorollidega seostatavat seksuaalkäitumist, rakendatakse inimeste kohta lõvide asjaomase käitumise mudelit, homoseksuaalsuse evolutsiooniliste seletuste tarbeks viidatakse n-ö homopingviinidele, mõne tavapärasega võrreldes teistsuguse peremudeli võimalikkust propageerida sooviv feministlik autor võib viidata poegivatele isastele merihobukestele jne. Siinkohal tuleb siiski silmas pidada, et sageli on inimeste ja loomade vahel loodud analoogiad kunstlikud ning põhinevad õigustamatul antropomorfismil Näiteks inimese seksuaalkäitumine võib ülejäänud loomade omaga võrreldes täita eri laadi lisafunktsioone ning selle seletamine või õigustamine lõvidele, kaladele või pingviinidele viidates ei pruugi meid inimloomuse evolutsioonilise mõistmise teel eriti kaugele viia.
Kokkuvõtteks
Inimese kui bioloogilise olevuse käitumisel ja mõtlemisel on ilmselgelt teatavad evolutsioonilised juured, mille kohta tasub kahtlemata püüda anda ka teaduslikke seletusi. Paraku on sellistes seletustes veel palju alamääratust ning esitades väiteid inimese käitumuslike ja kognitiivsete tunnuste otstarbe ja evolutsiooniliste allikate kohta, võivad tooni anda isiklikest eesmärkidest kantud subjektiivsed arusaamad, eriti teadusvälistes ideoloogilistes kontekstides. Seega, ehkki ei peaks kaotama optimismi selle suhtes, et inimloomust saab seletada evolutsiooni kaudu, ei tasuks neid seletusi hinnates siiski kaotada kriitilist meelt. Eriti kui nende alusel kavatsetakse teha otsuseid, mis kätkevad sotsiaalpoliitilises valdkonnas tähtsaid moraalseid hinnanguid ja õigustusi.
Edit Talpsepp (1981) on Tartu ülikooli teadusfilosoofiateadur.