Tekst: LIIS KURESOO
Milliste sõnadega kirjeldada metsa? Kas neid sõnu on lihtne leida ja kas neid on piisavalt? Miks mets mõjub meile ühtaegu vägevalt ja talumatult korratuna?
Mäletan oma kõige esimest korda, kui püüdsin kirjeldada metsa. See on üks mu varaseimaid mälestusi, olin ilmselt päris väike, vast kolmeaastane. Kõndisin ühel päikest täis kevadpäeval koos vanaemaga Elva metsas ja mu keelele tuli üks keeruline sõna, millega arvasin suutvat oma kogemust vanaemale kirjeldada. See sõna oli raske, ei tahtnud ega tahtnud esialgu üle huulte tulla, aga lõpuks sain hakkama: „Vanaema, see mets on nii … SALAPÄRANE.“ Mäletan hästi seda tunnet: ülimat rahulolu, sest olin suutnud anda kohmaka nime loodusnähtusele, mida enda ümber kogesin. See oli hea tunne, sest olin kasutanud seda keerulist sõna, mida ma mitte kunagi varem öelnud ei olnud, täiesti asjakohaselt.
Rahulolu ei kestnud aga kaua. Oma uue ja huvitava sõna esmakordse kasutamise joovastuses ei märganud ma jalge ees paljanduvat puujuurt ja kukkusin, lõhkudes oma mõlemad põlved. Vanaema lohutas mind, võttis sülle ja pühkis pisaraid, öeldes, et metsa salapära võib vahel ka ohtlik olla.
Veristest põlvedest hoolimata tundsin siiski rõõmu: vanaema peab mu keerulist sõna metsa kohta õigeks, järelikult oli mul läinud täppi, oli tunne, nagu oleksin saavutanud midagi suurt ja erakordset.