Tekst: MARTIN TIKK
Koos kevade tulekuga ärkavad peale aiapidajate ka need, kes enamasti varju jäävad. Limused – teod ja nälkjad – on kohal kohe, kui pinnas on soojenenud. Nende mõju aiataimedele, ökosüsteemile ja aedniku närvikavale on tuntav. Ent kas alati on vaja sekkuda? Ja millal muutub looduse osa rängaks kahjuriks? Looduse ja taimede kaitsjad selgitavad, millal tasub tegutseda, ning kuidas hoida tasakaalu tigude ja taimekasvu vahel.
TEOD JA NÄLKJAD ON OSA AIA LOODUSLIKUST ÖKOSÜSTEEMIST JA ELURIKKUSEST
„Nad aitavad lagundada orgaanilist ainet, muutes selle kasulikuks mullaks,“ selgitab tigude uurija Piret Kiristaja. Ta lisab, et kevadel vajavad pesitsevad linnud teokodades leiduvat kaltsiumi, et munad normaalselt areneksid.
Ent sellega tigude tähtsus ei piirdu: ökoloogiliselt on oluline, et nad lagundavad orgaanikat ega toitu mitte ainult taimeosadest, vaid ka teiste loomade jäänustest ja väljaheidetest. Nad viivad toitained tagasi ringlusesse ja toetavad aineringet. Tühjad teokarbid pakuvad pesapaika erakmesilastele ja üksikelulistele herilastele. Seega ei ole looduslähedase koduaia vähem hooldatud osadest tarvis kõiki tigusid välja tõrjuda.
Eestis elab looduslikult umbes 80 liiki maismaategusid, 14 liiki nälkjaid ja 60 vee-eluviisiga teoliiki. Paljud neist on aias pigem kasulikud ega vaja tõrjet. Eesti maaülikooli taimetervise õppetooli teadur Eha Kruus toonitab, et paraku pole kõik liigid mõju poolest võrdsed. Mõned limused, eriti sissetoodud võõrliigid, võivad hakata hulgi levima ning aias kiiresti kahju tekitada.
„Ehkki mõned võivad ronida vertikaalsetel pindadel mitme meetri kõrgusele, otsivad nad toitu tavaliselt maapinnal, kus neil on parim ligipääs madalatele rohttaimedele, seenekübaratele ja mahavarisenud lehtedele või üleküpsenud viljadele,“ märgib Kruus. „Aiakahjuriteks võivad muutuda põldnälkjas, kiritigu, salu- ja võsa-vööttigu ning põõsatigu. Invasiividest tuleks kohe hukata hispaania teetigu ja mustpeanälkjas.“