Ain Kallis
Tänapäev: pudelposti asemel – pudel postiga.
Post või postiteenistus on süsteem kirjade ja muude esemete transportimiseks, nõnda selgitab seda tark Vikipeedia. Transport omakorda (ld trans ’üle’ ja portare ’kandma’) on teatavasti inimeste, kaupade, signaalide ja informatsiooni liigutamine ühest kohast teise. Inimeste ja kaupade liigutamine oleneb jällegi palju veovahendist ja ilmaoludest.
Esimesed teated „postiteenistuste“ kohta pärinevad Egiptusest umbes 4400 aastat tagasi. Teine arenenud riik selles valdkonnas oli iidne Pärsia. Pärslaste tõhusast kullerteenusest oli eriti vaimustunud kreeka filosoof Herodotos. Temalt pärineb lause, mis on tänini talletatud USA postiteenistuse motona: „Ei lumi, vihm, kuumus ega öö süngus hoia kullereid tagasi jäämast neile määratud marsruutidele ja kiiresti kohale jõudmast.“
Postiljonid on oma rasket tööd edukalt teinud juba sajandeid. Hiljuti lugesin, kuidas orkaan Sandy hävitustöö järel New Yorgis aastal 2012 ohkasid linlased kergendatult, kui viis päeva pärast tormi hakkas post uuesti tööle: elu läks endistesse rööbastesse (elektrit veel ei olnud!).
Ja meie postkasti Tartus potsatavad lehed ikka varahommikul, enne kella viit. Ka lumemöllus.
Muide, 26. juulil tähistatakse USA-s pidulikult 250 aasta möödumist riikliku postiteenistuse asutamisest (esimeseks postiülemaks määrati Benjamin Franklin).
Kulleritest tilisangideni
Palju aastaid on läinud mööda sellest ajast, kui meie maal ei olnud veel olemas ronge, autosid, jalgrattaid ega tehtud pikki matku, nagu praegusajal kõikjal näha saab. Siis sõitsid maanteedel uhked postipoisid: külast külla, linnast linna viis nende tee.
Sõiduvahendiks oli neil postitõld ehk diližanss (vanamoeliselt ka „tilisang“, prantsuse diligenc ’usinus, hoolsus’). Enne postitõldu olid kasutusel lahtised vankrid ning suured pealt kinni ehitatud postivankrid (Venemaal öeldi nende kohta „kibitkad“). Tunduvalt rohkem oli selle ameti sõiduvahendeile pööratud tähelepanu Suurbritannias: postitõllad olid punased, tugevad ja mahutasid tavaliselt ka nelja reisijat. Tõlla tagaosas asuva postikasti eest vastutas postimees, valvur, kellel oli püss ja kaks püstolit. Ja postipasun, millega anti linnavalvureile oma saabumisest märku. Valvur pidi seisma kasti kõrval, olles seega alati ilma meelevallas (nn väikese jääaja kestel olevat kaod posti saatva personali hulgas olnud märkimisväärsed).
Bathi postimuuseumi kogusse kuuluv postitõlla mudel 18. sajandi lõpuosast. Tolle aja Suurbritannia postitõlda mahtus tavaliselt neli reisijat; tõlla tagaosas asuva postikasti eest vastutas relvastatud valvur. Foto: MIKE PEEL / WIKIPEDIA
Postitõldu kasutati samal ajal ka reisijate veoks. Kuna esikohal oli kiirus, siis ei pööratud reisijate mugavusele erilist tähelepanu: lühikesi peatusi tehti vaid selleks, et edastada saadetisi, einestada ja vahetada hobuseid.
Venemaal pandi esimesed postitõllad reisijaid vedama 1820. aastal Moskva ja Peterburi vahel. 1827. aastal pandi tilisangid veerema ka Tallinna ja Peterburi vahelisele teele; 1840. aastal Peterburi ja Riia vahele, vahepeatused tehti Tartus ja Narvas.
Tollastest sõiduoludest annavad ettekujutuse USA saadiku (ilmavaatleja!) John Quincy Adamsi memuaarid aastast 1814, kui ta reisis Peterburist Tallinna: teed olid aprilli lõpul veel lumised ja väga konarlikud, seetõttu purunesid tõlla rattad Jägala kandis.