Ain Kallis
Tänapäev: pudelposti asemel – pudel postiga.
Post või postiteenistus on süsteem kirjade ja muude esemete transportimiseks, nõnda selgitab seda tark Vikipeedia. Transport omakorda (ld trans ’üle’ ja portare ’kandma’) on teatavasti inimeste, kaupade, signaalide ja informatsiooni liigutamine ühest kohast teise. Inimeste ja kaupade liigutamine oleneb jällegi palju veovahendist ja ilmaoludest.
Esimesed teated „postiteenistuste“ kohta pärinevad Egiptusest umbes 4400 aastat tagasi. Teine arenenud riik selles valdkonnas oli iidne Pärsia. Pärslaste tõhusast kullerteenusest oli eriti vaimustunud kreeka filosoof Herodotos. Temalt pärineb lause, mis on tänini talletatud USA postiteenistuse motona: „Ei lumi, vihm, kuumus ega öö süngus hoia kullereid tagasi jäämast neile määratud marsruutidele ja kiiresti kohale jõudmast.“
Postiljonid on oma rasket tööd edukalt teinud juba sajandeid. Hiljuti lugesin, kuidas orkaan Sandy hävitustöö järel New Yorgis aastal 2012 ohkasid linlased kergendatult, kui viis päeva pärast tormi hakkas post uuesti tööle: elu läks endistesse rööbastesse (elektrit veel ei olnud!).
Ja meie postkasti Tartus potsatavad lehed ikka varahommikul, enne kella viit. Ka lumemöllus.
Muide, 26. juulil tähistatakse USA-s pidulikult 250 aasta möödumist riikliku postiteenistuse asutamisest (esimeseks postiülemaks määrati Benjamin Franklin).
Kulleritest tilisangideni
Palju aastaid on läinud mööda sellest ajast, kui meie maal ei olnud veel olemas ronge, autosid, jalgrattaid ega tehtud pikki matku, nagu praegusajal kõikjal näha saab. Siis sõitsid maanteedel uhked postipoisid: külast külla, linnast linna viis nende tee.
Sõiduvahendiks oli neil postitõld ehk diližanss (vanamoeliselt ka „tilisang“, prantsuse diligenc ’usinus, hoolsus’). Enne postitõldu olid kasutusel lahtised vankrid ning suured pealt kinni ehitatud postivankrid (Venemaal öeldi nende kohta „kibitkad“). Tunduvalt rohkem oli selle ameti sõiduvahendeile pööratud tähelepanu Suurbritannias: postitõllad olid punased, tugevad ja mahutasid tavaliselt ka nelja reisijat. Tõlla tagaosas asuva postikasti eest vastutas postimees, valvur, kellel oli püss ja kaks püstolit. Ja postipasun, millega anti linnavalvureile oma saabumisest märku. Valvur pidi seisma kasti kõrval, olles seega alati ilma meelevallas (nn väikese jääaja kestel olevat kaod posti saatva personali hulgas olnud märkimisväärsed).
Bathi postimuuseumi kogusse kuuluv postitõlla mudel 18. sajandi lõpuosast. Tolle aja Suurbritannia postitõlda mahtus tavaliselt neli reisijat; tõlla tagaosas asuva postikasti eest vastutas relvastatud valvur. Foto: MIKE PEEL / WIKIPEDIA
Postitõldu kasutati samal ajal ka reisijate veoks. Kuna esikohal oli kiirus, siis ei pööratud reisijate mugavusele erilist tähelepanu: lühikesi peatusi tehti vaid selleks, et edastada saadetisi, einestada ja vahetada hobuseid.
Venemaal pandi esimesed postitõllad reisijaid vedama 1820. aastal Moskva ja Peterburi vahel. 1827. aastal pandi tilisangid veerema ka Tallinna ja Peterburi vahelisele teele; 1840. aastal Peterburi ja Riia vahele, vahepeatused tehti Tartus ja Narvas.
Tollastest sõiduoludest annavad ettekujutuse USA saadiku (ilmavaatleja!) John Quincy Adamsi memuaarid aastast 1814, kui ta reisis Peterburist Tallinna: teed olid aprilli lõpul veel lumised ja väga konarlikud, seetõttu purunesid tõlla rattad Jägala kandis.
<!–zlick-paywall–>
Droonid, nüüdisaja postituvid
Aastakümneid tagasi jaotati post tavaliseks ja õhu- ehk lennupostiks. Lennuposti alaliik oli sajandeid, isegi tuhandeid aastaid tuvipost. Kaks esmalt meelde tulnud näidet: nuhkmunkade tegevus filmis „Viimne reliikvia“ ja tuvi luurelennud Noa laeva retkel. Mõlemal juhul oli rakendatud tuvide kaasasündinud instinkti (võimet) pöörduda koju tagasi.
Nimetatud linnuliiki on rakendatud mitmel viisil: kirja- või sõjatuvina. Kirjatuvi on tavaline kodutuvi või tõuaretuse käigus parandatud isend, keda kasutatakse kirjade ja sõnumite kohaletoimetamiseks kahe punkti vahel. Sõjatuvi aga ei ole rahutuvi vastand, vaid lind, kes edastas sõnumeid ja tegi lennul fotosid.
Miklós Barabási 1843. aastast pärit maal „Tuvipost“. Foto: WEB GALLERY OF ART / WIKIPEDIA
Suurbritannia lennuministeerium jättis tuvide osakonna alles ka pärast Teist maailmasõda, lootes harjutada linde kandma väikseid lõhkekehi või biorelvi, et tabada täpselt sihtmärki. Nagu droonid!
Meile kõige lähem endine sõjaline tuvijaam asub Karostas Liepāja lähedal. See jaam ehitati aastatel 1899–1900 ja oli mõeldud umbes 450 postituvi, tiivulise sõduri majutamiseks. Nende põhiülesanne oli tagada kiire ja usaldusväärne side kalda ja merel asuvate sõjalaevade vahel. Tuvid lendasid keskmiselt 60 km tunnis, soodsates tuuleoludes kuni 100 km tunnis.
Kirjatuvide lende mõjutab tugevalt nii tavaline kui ka kosmoseilm: kui Päikese aktiivsus on suur, võib tuvide orienteerumisvõime häiruda ja nad lendavad vales suunas.
Põnev pudelpost
Ammuilma on teada, et merest leitud pudelid on põnevad, kuid ohtlikud asjad. Sealt välja lastud džinnid võivad teatavasti täita kolm käsku, kui nad juhtuvad olema heatahtlikud.
Rannapudelid olid eriti ohtlikud Inglismaal ja tervelt paar sajandit. Nimelt nimetas Elizabeth I 1560. aastal ametisse „ookeanipudelite avaja“, sest nõud võisid sisaldada salasõnumeid spioonidelt. Leitud pudeli omapäi lahtikorkijat ähvardas isegi surmanuhtlus.
Pool sajandit tagasi olid Nõukogude piirivalvurid eriti hoolsad jälgima rannajoont pärast tormi: lained tõid sageli kaldale poolikuid (need jäid pinnale) viski- või džinnipudeleid. „Butõlkad“ peksti kohe vastu kive puruks, sest mine tea, kuidas kapitalistlik kraam rahvale mõjub. Või mida pudel sisaldab.
2018. aasta jaanuaris leidsid austraallased Tonya ja Kym Illman Wedge’i saare rannaliivast kandilise pudeli ja viisid selle koju. Nad avastasid, et pudelis oli rullikeeratud märg paber, millelt võis lugeda, et postitus on pärit Paula-nimeliselt Saksa laevalt. Kuupäevaks oli märgitud 12. juuni 1886.
Selgus, et pudel oli vette visatud India ookeani kaguosas ekspeditsioonil, mille oli korraldanud Hamburgi mereobservatoorium hoovuste uurimiseks.
Vanim sõnum ookeanilt. 2018. aasta jaanuaris Wedge’i saare rannaliivast leitud pudelist tuli välja rullikeeratud märg paber, millelt võib lugeda, et postitus on pärit Saksa laevalt Paula. Pudel oli vette visatud 12. juunil 1886 India ookeani kaguosas ekspeditsioonil, mille oli korraldanud Hamburgi mereobservatoorium hoovuste uurimiseks. Foto: GERMAN NAVAL OBSERVATORY / WIKIPEDIA
Muide, ookeani heidetud tuhandete pudelite kohta tuli uurijaile leiuteateid ainult 662 korral. Viimane leid seega 131 aasta ja 223 päeva järel.
Ujuvaid esemeid on teadusliku informatsiooni saamiseks kasutatud juba sajandeid. Näiteks olevat Kreeka filosoof Theophrastos aastal 310 eKr pudelposti meetodil tõestanud, et Vahemere vesi tuleb Atlandi ookeanist. Golfi hoovust uurides said samal viisil tuntuks Benjamin Franklin 18. sajandil ning Monaco prints Albert I sadakond aastat hiljem. Albert I, tuntud okeanograaf, heitis nelja aasta jooksul merre 1675 pudelit, neist leiti 226 ehk 13,5%. Isegi hästi. Leidude hulk oleneb kohast: Atlandil on see umbes kümme protsenti, Vaiksel ookeanil kolm protsenti, kaugel Antarktika vetes vaid üks protsent.
Pudelid võivad kaua hulpida. Näiteks üks Patagoonia rannikul vette visatu jõudis Uus-Meremaani 1271 päevaga, kattes 11 000 meremiili keskmise kiirusega 9 miili ööpäevas.
Ka Läänemerel on pudelite abil hoovusi uuritud. Kolleeg ilmateenistusest Veera Šišova on ilmafondist avastanud palju lehti, mis olid leitud siinsetelt randadelt sajand tagasi. Merre olid nad aga heidetud tulelaevalt Revalstein, mis oli ankurdatud Tallinna madalale.
Milliseid andmeid siis post sisaldas? 20. mail 1912. aastal vette visatud pudel randus 27. juunil 1912. aastal „Špitkami küla vastas, Špitkami kordoni lähedal, Gapsali vallas, Eestimaa kubermangus“. Leidja nimeks oli pandud talumees Mats Galman, kes „püüdis pudeli ühe versta kaugusel meres“.
Kas tõesti avastati 2018. aastal kõige vanem pudelposti kiri? Tähelepanu väärib ka jaapanlase Chunosuke Matsuyama sõnum aastast 1784, saadetud ühelt Vaikse ookeani saarekeselt. Seal oli laevahuku läbi teinud meeskond kriipinud kookospalmi tükile oma saatuse kohta sõnumi, pannud selle pudelisse ja saatnud teele.
Poolteist sajandit hiljem, 1935. aastal leiti kiri Jaapani rannikult Hiratemura küla lähedalt Matsuyama sünnikohast. See on juba midagi!
Lõpetuseks. Tänapäeval kasutatakse pudelposti ka selleks, et leida kirjasõpru ning levitada armastuskirju, jumalasõna ja reklaami.
Ain Kallis (1942) on meteoroloog, klimatoloog ja publitsist. Tema peamine uurimisvaldkond on Eesti kiirguskliima. Töötab peaspetsialistina Eesti keskkonnaagentuuris.
Artikkel on ilmunud Horisondi 2025. aasta kolmandas numbris.