Sõjajärgne baltisakslus: kohanemine võõrsil või sõit Siberisse

Ajaloolane Olev Liivik on põhjalikult uurinud, kes valitsesid Eesti NSV-d kurikuulsal Stalini ajal ning muu hulgas näidanud, kui erakordselt keeruline oli esimestel nõukogude aastatel leida uue võimu teenistusse vähegi haritud eestlasi. Nüüd on ta võtnud vaatluse alla küsimuse, milliseks kujunes Hitleri kutsel Saksamaale läinud baltisakslaste saatus. Augustis 50. sünnipäeva tähistavalt Liivikult uurime, mida kujutab endast baltisakslus praegusel Saksamaal, mis sai nendest sakslastest, kes Führer’i kutset kuulda ei võtnud ja keda on õigupoolest silmas peetud nimetuse all „kadakasakslane“. Olev Liivikut on usutlenud ajaloolane Helen Rohtmets-Aasa.

Tartu ülikooli arhiivinduse kaasprofessor Olev Liivik. LAURI KULPSOO

Laia joonega üldistatult võib sinu uurimisteemad jagada kolmeks: Eestis elanud baltisakslaste lugu, Nõukogude Eesti nomenklatuuri kujunemine ja Eesti kirikulugu 20. sajandil. Kuidas sa neid teemasid praegu pingeritta sead?

Esimene ongi praegu see, mida esimesena nimetasid, ehk baltisakslus ja eelkõige sõjajärgne baltisakslus väljaspool Baltikumi.

Mis küsimused sind selle teema juures enim köidavad?

Esiteks see, kuidas baltisakslased sõjajärgse perioodi üle elasid ja alles jäid. Miks nad organiseerusid? Millest tekkis neil Saksamaal tung koonduda ja luua baltisaksa organisatsioone, selle asemel et otsustada, et me oleme nüüd nii-öelda pärissakslased? Tekib küsimus, kas riigisakslasi peeti kuidagi hariduslikult või kultuuriliselt madalamaks? Või oli see tõesti mingisugune eriline vajadus hoida oma identiteeti? Fakt on see, et ennast peeti eriliseks, mida näitab enda kohta kasutatav mõiste „Deutschbalte“, mis tähendab saksa päritolu baltlast. Kui siit edasi liikuda mõiste „baltlane“ juurde, mida baltisakslased kasutavad tänapäevani, siis seda ei tarvitata Baltikumi rahvaste üldnimetusena, vaid Baltikumis elanud saksa päritolu ja saksa keelt kõnelenud inimeste kohta. Kui sellest loogikast lähtuda, siis sudeedisakslaste asemel peaks ütlema „saksa sudeet“ või lihtsalt „sudeet“, mis on ju nonsenss.

Teine küsimus on baltisakslaste kontaktid endise kodumaaga: kes külastasid Eestit turistina, kes tulid  sõja järel Eestisse tagasi ja mis neist siin sai. See haakub ka Eesti diasporaaga, sest nii nagu eestlased 1944. aastal, läksid ka sajandeid Baltikumis elanud baltisakslased 1939. aastal nende jaoks täiesti võõrale maale ning samamoodi kui eesti põgenikud tahtsid neistki paljud rännata pärast sõda Saksamaalt edasi Rootsi, Kanadasse ja mujale. Sellega tahan ma öelda, et sõjajärgset baltisakslust ei saa seostada mitte ainult Saksamaaga, vaid mitme riigiga eri kontinentidel.

Ja muidugi ei huvita mitte üksnes mind, vaid ka etnolooge ja keeleteadlasi baltisakslaste kodumaa traditsioonid ja keelekasutus. Näiteks küsimus, kas ja kuidas tähistati võõrsil jaanipäeva, vastlaid, vabariigi aastapäeva. Või siis laiemalt: kuivõrd olid baltisaksa toidud mõjutatud kohalikust Eesti ja Läti või siis üldisemalt Ida-Euroopa köögist. Sama kehtib baltisaksa keele kohta, mis on nüüdseks küll juba surnud keel: miks näiteks kasutati purgi kohta sõna Burke, mis on laen rootsi keelest, mitte saksakeelset nimetust Glas, või miks öeldi kivipuraviku kohta Burowik, mis on muidugi venekeelne laen, mitte Steinpilz? Mis seda mõjutas, millised sõnad võeti üle kohalikust keelest? Ja täiesti uurimata on seni ka baltisakslaste suhted Eesti pagulastega. Millised olid nende omavahelised sidemed, kas lihtsalt formaalsed, et tuldi näiteks tervitama vabariigi aastapäeval, või oldi omavahel tihedamalt seotud, kas või perekondlikult.

Kuivõrd elujõuline on baltisakslus tänapäeval? Kellest need kogukonnad koosnevad?

Igal endise Lääne-Saksamaa aladele jääval liidumaal tegutsevad baltisaksa ühingud. Kahjuks mitte ida pool, sest Saksamaa Demokraatlikus Vabariigis ei olnud võimalik oma baltisaksa identiteeti avalikult demonstreerida. Seal sai see olla vaid igaühe eraasi. Kuid tõsi, see on ka Lääne-Saksamaal ikkagi aeglaselt taanduv, et mitte öelda hääbuv nähtus. Nüüdsel Saksamaal ei ole baltisakslus ju enam seotud etnilise päritoluga, asjaoluga, et ollakse sündinud Baltikumis. Paljud on pärit segaperekondadest, näiteks võib ema olla Poola sakslane, isa pooleldi baltisakslane ja pooleldi nii-öelda pärissakslane. Pigem on see nüüd enesemääratluse küsimus – kellena sa ennast identifitseerid, millisesse kogukonda tahad kuuluda – ja nii võiks praegust baltisakslust kirjeldada eelkõige estofiilsuse või baltofiilsusena: kuigi need inimesed ei ole enam füüsiliselt Eesti või Baltikumiga seotud, seovad neid selle piirkonnaga mingisugused mälestused, tundmused, huvid. Minu arvates on see tohutu suur väärtus, et Saksamaal on inimesi, kes tunnevad Baltikumi vastu suurt sümpaatiat, uurivad enda juuri, käivad Eestis ja Lätis.

Kuidas baltisaksluse uurimine välja näeb? Kujutan ette, et sul on palju kontakte, keda kõiki tuleb Saksamaal käies külastada. Ilmselt venivad su tööreisid kaunikesti pikaks?

Kontakte on tõesti palju, seda enam, et mind huvitab ka väliseestlus ehk selle sidemed Eestist lahkunud baltisakslastega. See võtab muidugi aega, sest need inimesed, kellega ma suhtlen, kuuluvad enamasti vanemasse generatsiooni, kes tunnevad huvi ühe ja teise vastu ning uurivad Eesti eluolu kohta laiemalt. Kõik need kontaktid on mulle väga tähtsad, seda enam, et nende loomine ei ole sugugi lihtne. Ega siis Eestist tulnud inimest välismaal kohe niisama lihtsalt omaks ei võeta. Sellega tuleb vaeva näha. Ja täpselt samamoodi on väliseestlastega. Neid, kes on ise Eestis sündinud või kelle mõlemad vanemad olid eestlased, on alles jäänud väga vähe. Ja mis seal salata, sellistes väikestes kogukondades tuleb ette ka vastuolusid, mis uurija tööd mõjutavad. Näiteks võid sa mainida vestluse käigus mõnd nime, mille peale vestluspartner sulle edaspidi selja keerab, ja sa ei saa kaua aega aru, mis juhtus. Miks sinuga ei soovita enam suhelda? Kus sa tegid vea?

Kui hakkasin selle aastatuhande alguses väliseestuse vastu huvi tundma, toona veel ajaloomuuseumis töötades, küsiti minult Rootsis tihti, et ega sa ei ole kommunist. Millistesse organisatsioonidesse sa nõukogude ajal kuulusid? Kes su vanemad olid? Nüüd on see õnneks kadunud. Baltisakslaste puhul ei ole ma sellist asja kohanud. Ja minult pole ka küsitud, kas minu isa oli talupoeg (muigab).

Kuidas elavad praegusel Saksamaal meie ajaloos tähtsat rolli mänginud aadlisuguvõsad?

Väga hästi elavad. Kui baltisakslus kui selline on üldises plaanis hääbumas, siis aadlikuks olemine on baltisakslastele äärmiselt tähtis. Tihtilugu avastatakse pensionieelikuna, et ollakse päris Stackelberg või Ungern-Sternberg ja liitutakse rüütelkondadega.

Tahtsingi järgmiseks küsida, mis on saanud kunagistest Eesti- ja Liivimaa rüütelkondadest?

Need on ikka olemas, tegutsevad Eestimaa ja Liivimaa rüütelkonnad, mis moodustavad koos Kuramaa ja Saaremaa rüütelkonnaga Balti rüütelkondade liidu, ja see on üks jõulisemaid baltisaksa asutusi. Muidugi kuulub sinna palju segapäritolu isikuid, sest nagu juba öeldud, ollakse tänapäeval suuresti juba pärissakslased. Oma olemuselt on rüütelkond nüüdsel ajal justkui klubi või seltsing, kus räägitakse oma päritolust, vaadatakse minevikku, aga samas ka tulevikku, sest seda seltsingut peetakse väga oluliseks elus hoida. Saksamaal on väga prestiižne olla „von“ ja seal elavad baltisakslased saavad ka vabalt oma tiitlit kasutada, erinevalt näiteks Austriast, kus see on keelatud. Aga ka Austrias elavad baltisakslased kuuluvad rüütelkonda ja käivad Saksamaal, kus nad saavad vabalt olla krahvid või vabahärrad.

Kui vaadata tagasi 1939. aastasse, siis milliste kaalutlustega siit toona ära mindi?

Kõige lihtsam seletus on see, et baltisakslased teadsid, et Nõukogude Liit Baltikumi varsti okupeerib ja sellele järgnevad repressioonid, millest Saksamaa tahtis siinseid rahvuskaaslasi päästa. Ühesõnaga, nad teadsid, mis hakkab juhtuma. Asja teine pool on aga juba Saksa keisririigi ajast kultiveeritud idee Euroopa saksluse ühtsusest. Mõtteviis, et võõrsil elavad sakslased on ikkagi osa mingist suuremast kogukonnast – üleeuroopalisest sakslusest –, mille juht on vaatamata sellele, kus keegi elab, Saksamaa riigijuht. See tähendab, et see, mida ütleb Adolf Hitler, võis olla isegi olulisem sellest, mida ütleb Konstantin Päts.

Ilmselt oli baltisakslastel sellist mõtteviisi lihtsam omaks võtta kui paljudel teistel välissakslastel, sest nad olid impeeriumis elanud. Aadlike keisritruudus oli Vene keisririigis palju suurem, kui me seda näha tahame. Aadlikul peab ju olema senjöör – tänu sellele nad ju üldse tiitlit kannavadki – ja selleks senjööriks oli Vene keiser. Ja kui nad ka polnud nõus kõigega, mida keiser ütles, siis nad ikkagi juhindusid sellest, jälgisid, mida Peterburi valitsusringkondades ja õukonnas tehti. Ja samal ajal pidasid nad äärmiselt oluliseks oma väikest baltisaksa kogukonda selles piirkonnas, kus nad elasid. Just selline dihhotoomia – Sul on kodumaa, saksa keeles Heimat, ehk pisikene piirkond Baltikumis, kus sa oled alati elanud, ja samas impeerium, Reich, kuhu sa vaimselt paratamatult kuulud –, on minu arvates väga oluline sõdadevahelise aja baltisaksluse mõistmiseks. Eestlastel võib olla sellest raske aru saada, sest meie ei soovi kuuluda veel kusagile mujale, mingisse nähtamatusse kogukonda, kuid sakslaste jaoks oli see realiteet. Ja Hitleri kutse – Heim ins Reich ehk tagasi kodumaale – tähendas, et sakslaste kodumaaks pidi nüüd saama Saksa impeerium.

Mis pidi saama neist, kes kutset kuulda ei võta?

Neid hirmutati, et kui nad jäävad maha, ei ole nad enam sakslased, ja seega ei ole neil edaspidi põhjust loota Saksamaa abile. Baltisakslaste puhul on selgesti näha, kui hästi selline propaganda töötas, sest hirm jääda Saksamaa toetuseta haakus otseselt hirmuga Nõukogude Liidu ees. Seega oli valik ühene: kui sa õigel ajal reageerid, siis toimetatakse sind siit minema, kusjuures Saksa riigi kulul, ja sinu varad võetakse hoiule. Kui sa aga seda õigel ajal ei tee, siis jääd sa sellest võimalusest ilma ega saa loota tulevikus Saksamaale.

Kui palju oli neid sakslasi, kes otsustasid mitte minna?

Sellele puudub tänini selge vastus. Küsimus on selles, kui suur oli baltisakslaste etniline kogukond ja kui palju oli neid, kes lihtsalt määratlesid end sakslasena. Tagasihoidlikult võttes võiks rääkida umbes 3000, võib-olla ka 4000 baltisakslasest, kes ei läinud. Kui arvestada, et baltisakslasi elas enne sõda Eestis umbes 16 000, siis ei ole see sugugi väike arv. See tähendab, et vaatamata sellele, et ümberasumine maksti kinni ja kogu protsess oli väga hästi korraldatud, ei läinud tervelt veerand sellega kaasa. Tõsi, osa jäi esialgu maha ka Saksamaa loal, kuid mahajääjate hulk näitab mingil määral ilmselt ka suhtumist Natsi-Saksamaasse. Seepärast on huvitav teada, kes need inimesed olid? Esiteks paistis neil olema tugevam seos Eesti Vabariigiga, ma rõhutan just riigi, mitte maaga, ja ilmselt ka suurem riskivalmidus, mis tähendab, et nad olid arvatavasti parematel töökohtadel, võib-olla ka jõukamad. Nad soovisid säilitada viimase hetkeni seda elu, mis neil Baltikumis oli olnud, ega soovinud minna väga ebakindlasse keskkonda kusagil Saksamaal. See tähendab, et lahkuma olid ilmselt altimad nooremad inimesed, kes ei olnud veel mingit positsiooni saavutanud, ja vanemad inimesed, kellel ei olnud enam otsest vajadust siin olla. Baltisakslased ise levitasid pärast sõda arvamust, et mahajääjad olid eelkõige vanemad ja haigemad inimesed, kes tahtsid siin surra. Kahtlemata oli ka selliseid, aga see ei olnud kindlasti valdav. Surra võis ka Saksamaal.

Kui vaadata järelümberasunute arvu, siis lahkus teise lainega Eestist ligi 8000 inimest, nende seas nii baltisakslasi kui ka muude rahvuste esindajaid, peamiselt eestlasi, kes olid näiteks sakslasega abiellunud või sündinud segaperekondades ja tundsid end pigem sakslastena.

Mis sai neist sakslastest, kes otsustasid ka 1941. aastal siia jääda?

Neid inimesi oli üpris vähe, kokku ilmselt mõnisada. Nõukogude okupatsioonivõimude silmis olid nad aga vaenuliku rahvuse esindajad ning neid ootas ees arreteerimine ja küüditamine. Enamasti oli tegu naisterahvastega segaabieludest, keda ei saanud otseselt süüdistada riigireetmises või koostöös Saksa okupatsioonivõimuga, sest nad olid täiesti apoliitilised inimesed. Nende seas oli palju koduperenaisi, aga maha jäi ka mehi, enamasti lihttöölisi. Rahvuspõhine küüditamine oli Nõukogude Liidus ju tavaline, samamoodi küüditati tšetšeene, krimmitatarlasi ja teisi, nii et uutele võimuesindajatele ei olnud mingi küsimus panna paarsada inimest rongi peale ja nad Siberisse saata. Keerulisem oli välja selgitada, kes on sakslased, ja muidugi tehti seda nõukogulikult absurdses, küüditatute jaoks traagilises võtmes. Nii olidki osa väljasaadetuid hoopis eestlased, kes olid käinud saksa koolis, hiljem saksa leeris ja käsitanud end Eesti Vabariigi perioodil sakslastena.

Siit jõuame kadakasaksluse juurde, millist mõistet on ilmselt kõik kuulnud. Kes olid kadakasakslased?

Ühe arvamuse järgi oli kadakasakslane halvasti saksa keelt kõnelev, kuidagi tahumatu inimene, kes ei tahtnud olla eestlane, aga keda ei saanud samas määratleda ka sakslasena, sest tema keeleoskus ja kombed olid selleks liiga kesised. Tegelikkuses olid need tihtipeale inimesed, kes olid saanud väga korraliku saksakeelse hariduse või abiellunud sakslasega ja kasutasid seepärast kodus saksa keelt. Enamasti käisid ka nende lapsed saksa õppekeelega koolis ja neidki tembeldati seetõttu kadakasakslasteks. Kuna sellised segaperekondadest pärit isikud olid Eesti ühiskonnas sageli üsnagi edukad, siis võib arvata, et see häiris paljusid kaaskodanikke. Samamoodi võiks kadakasakslaseks pidada ka Kreutzwaldi, kuid üldjuhul me seda ei tee. Seega kleebiti selline halvustav silt isikutele külge väga valikuliselt. Neid, kes rääkisid küll kodus saksa keelt ja kelle lapsed täielikult saksastusid, aga kes ajasid Eesti asja, me enamasti kadakasakslasteks ei nimeta. Ja mida ma veel rõhutada tahan: erinevalt levinud arvamusest ei olnud kadakasakslased üldjuhul lollid ja saksa keelt halvasti kõnelevad inimesed. Nad võisid olla märksa haritumad ja vallata saksa keelt oluliselt paremini kui nii mõnigi sakslasest mõisnik.

Olev Liivik sirvimas Tsaari-Venemaa valitsuse häälekandjat. LAURI KULPSOO

Oma teadlaskarjääri alustasid hoopis Stalini-aegse Eesti tippjuhtkonna uurimisega. Miks sa selle teema tagaplaanile oled lükanud?

Üks vastus võiks olla, et see teema ei ole ühiskonnas enam eriti aktuaalne. Teiseks on Venemaa arhiivid meie jaoks suletud. Ilma nende materjalideta on aga võimatu teha Eesti nõukogudeaegsete institutsioonide kohta kõrgetasemelist teadustööd, sest need olid osa Moskva võimusüsteemist. Neid võidi küll nimetada ministeeriumiteks või Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP) keskkomiteeks, aga tegelikkuses töötasid need osana suurest tsentraliseeritud kaadervärgist, olid sisuliselt Moskva osakonnad, mistõttu neid ei saa uurida kõige tähtsamaid materjale kõrvale jättes.

Mis sind toonase uurimistöö käigus enim üllatas?

Üllatuslik oli see, kui vaevaline oli sõjajärgses Eestis uue nõukoguliku süsteemi ülesehitamine ja kui ebapiisav oli selles süsteemis tööle asunud isikute taustakontroll. Kuna kõik oli tohutult tsentraliseeritud, liikus info kohutavalt aeglaselt, nagu kunagi Vene keisririigi ajal. Võtame näiteks loo, kuidas 18. sajandil saadeti kusagile kaugesse Siberi külla teade, et tuleb tulla Jelizaveta Petrovna kroonimisele, kuid siberlased jõudsid sinna kohale alles poolteist aastat hiljem. See, et Stalini aja alguses oli üsna samamoodi, üllatas mind tõesti. Näiteks kui inimene oli pääsenud Venemaal 1930. aastate lõpul õnneliku juhuse läbi etnilisest puhastusest, kuigi kõik tema lähisugulased represseeriti, ja tal õnnestus tulla sõja järel Eestisse, siis võis ta siin elada ja töötada aastaid, ilma et keegi oleks teadnud tema tegelikku tausta. Ta võis esitada praktiliselt mis tahes elulookirjelduse. Alles 1940. aastate lõpuks saadi teada, et ta on rahvavaenlase poeg või vend ja tuleb vallandada, sest tema perekonnas on olnud „kodumaa reetureid“. Haldussuutlikkus oli esimestel nõukogude aastatel uskumatult vilets ja tõusis järk-järgult alles 1940. aastate lõpuks, mis on minu meelest Eesti ajalookirjutuses korralikult lahti kirjutamata.

Samasse rubriiki paigutub toonase parteijuhtkonna üldine hariduskultuuriline tase. Kui EKP Keskkomitee parteisekretär Nikolai Karotamm uuris 1940. aastatel maakonna- ja rajoonikomiteede töötajate hariduse kohta, siis tuli tihtipeale välja, et kohalik parteisekretär on kirjaoskamatu. Näiteks töötas Valgas 1940. aastate keskel parteisekretär Aleksei Ovsjannikov, kes oli pärit Petserimaalt, kus ta oli lõpetanud formaalselt neli klassi külakooli, kuid kelle kohta öeldi, et ta ei ole võimeline kirjutama. See näitab, et usaldusliku kaadri – nagu toona personali kohta öeldi – leidmiseks tuli laskuda mõnikord kõige madalamale tasemele. Kui inimene oli juba mõne kõrgema kooli Eestis lõpetanud, võis karta, et ta ei ole usaldusväärne. Kui ta aga tuli kõige lihtsamast taluperest, kusagilt eesti-vene segarahvastikuga aladelt, siis oli ta sedavõrd puhas leht, et temast võis loota täielikku truudust kommunistlikule parteile. Ja peale parteitruuduse temalt midagi muud ei nõutudki.

Nõukogudeaegsete materjalidega tegelemine on uurija jaoks mõneti delikaatne, sest need võivad puudutada veel elus inimesi ja nende järeltulijaid. Kui tihti sa ise oled pidanud oma uurimistöös tundma, et balansseerid lubatu ja lubamatu piiril?

Olen seda kogu aeg tundnud ja ehk on ka see üks põhjusi, miks olen püüdnud neist teemadest veel mõnda aega distantseeruda. Mind huvitasid institutsioonid ja nende toimimine, kuid nõukogude süsteemis ei saa institutsiooni käsitleda ilma personalita. Kui rääkida kas või hiljuti lahkunud Arnold Rüütlist, sellest, kuidas me hindame tema pärandit, siis on võimatu eirata fakti, et tegemist oli ka kunagise tippkommunistiga. Kui me ütleme, et Karl Vaino oli meie rahvuslik vaenlane – venestaja –, siis pole midagi teha – selle rahvusliku vaenlase kõige lähemasse ringi kuulus ka Arnold Rüütel. Me võime küll öelda, seejuures tema mälestustele tuginedes, et talle endale see ei meeldinud, aga me ei saa ignoreerida, et ta oli üks selle süsteemi võtmetegelasi.

15 aastat tagasi uurisid ajakirja Tuna veergudel mitme ajaloolase käest, kas Eesti lähiajaloos on veel uurimata valdkondi ehk valgeid laike. Nüüd küsin sama küsimuse sinult: kuidas sa ise sellele vastad?

Kahtlustan, et seis on üldjoontes üsna samasugune. Mäletan, et toona tegi mitu ajaloolast juttu Vabadussõja ajaloost. Sellega on küll vahepeal tegeletud, aga ikkagi valdavalt sõjanduslikust perspektiivist. Endiselt on vaeslapse osas kodurinne ehk küsimus, kuidas funktsioneeris tagala. Samamoodi vajab uurimist, kuidas sündis otsus, et me ei lähe kaasa bolševiku Venemaaga, vaid tahame eksisteerida iseseisvalt. Ühest küljest oli tõesti tegu nii-öelda eliidiprojektiga, aga ma arvan, et me peaksime vaatama ka seda, kuidas ja miks rahvas selle ideega niivõrd kiiresti kaasa läks. Hiljuti kuulsin kedagi väitmas, et enne maareformi ei olnud eestlastel maad: maad saadi alles siis, kui mõisad sakslastelt ära võeti. Aga see ei ole päris õige. Juba enne iseseisvumist oli eestlastel maal sedavõrd tugev sotsiaalne baas, et bolševismiideest innustuti vaid väga üksikuis paigus. Iga maaomanik, isegi kui ta alles laenu maksab, on huvitatud turumajanduse jätkumisest. Nii et iseseisvumine ei olnud pelgalt eliidi projekt, vaid maainimestele oli tegemist täiesti eksistentsiaalse küsimusega.

Samuti on meil endiselt vähe uuritud sõdadevahelise Eesti Vabariigi ajalugu. Väga hea, et meil on olemas riigivanemate sari, sest nende biograafiate kaudu saavad lähemat tähelepanu teemad, mis mõnd riigivanemat köitsid, või nähtused, mis tema riigivanemaks olemise ajal esile kerkisid. Nende biograafiate kaudu me kirjutamegi praegu sõdadevahelise Eesti Vabariigi ajalugu. Aga see ei peaks niimoodi olema. Meil peaks olema riiklik tellimus, et see periood ükskord põhjalikult läbi kirjutada. Näiteks ei ole meil endiselt tervikpilti ei toonasest haridussüsteemist ega sisejulgeoleku toimimisest.

Milline on ajaloolase roll tänapäeva ühiskonnas?

Ajaloolase roll ühiskonnas on jäänud üpriski tagasihoidlikuks. Enamasti pöördutakse ajaloolaste poole siis, kui neilt tahetakse abi mingisuguse oma agenda tõestamiseks või siis kaasatakse nad järjekordsesse „monumentide sõtta“, mitte ei uurita neilt, kuidas me võiksime minevikust õppides oma elu paremini kujundada. Võtame näiteks hariduse. Mulle tohutult meeldib, kui kuulen, et kutseharidusel hakkab paremini minema, ja see on üks koht, kus tasub ajalukku vaadata. Sõdadevahelises Eesti Vabariigis tehti modernse kutsehariduse juurutamiseks tohutuid pingutusi. Saadi aru, et see on riigile oluline, et meil oleks haritud tööstusbaas. Seda on vaja, et majandus toimiks, ja selle nimel pingutati. Ning seda osati hinnata, kui sa olid näiteks hea elektrik. Alles nõukogude ajal muutus kutseharidus ebaprestiižseks ja sellest kuvandist on keeruline lahti saada tänapäevalgi. Kahjuks toovad meie kutseharidusele minu arvates kahju ka meie hariduselu juhid, kes sellest valdkonnast sisuliselt ei hooli ega tunne selle spetsiifikat. Nii et meil on küllalt seda, mida ajaloost õppida, ja ma leian küll, et ajaloolased peaksid ühiskondlikes diskussioonides rohkem sõna saama.

Samas ei tähenda see, et ajaloolased peaksid olema kogu aeg eesliinil, sest paljud professionaalsed ajaloolased osalevad ühiskondlikus debatis iga päev, õpetades ülikoolis tudengeid, valides loengukursusi ja jagades uurimisteemasid, mis on ühiskonnas ühel või teisel moel tähtsad.

Tartu ülikooli arhiivinduse kaasprofessor Olev Liivik. LAURI KULPSOO

Mida sa arhiivinduse kaasprofessorina tudengitele õpetad?

Allikaid. Näiteks õpetan neid tundma 18.–20. sajandi Eesti ajaloo allikaid, mis tähendab, et tutvustan neile, millised olid toonased Vene keisririigi aja olulisemad Eesti ala institutsioonid, millised olid nende funktsioonid ja kuidas nad igapäevaelus kaasa rääkisid. Võtame näiteks rüütelkonnad. Oleme harjunud mõtlema, et siin valitsesid saksa mõisnikud ja kellelgi teisel polnud siinsetes asjades mingit sõnaõigust. Tegelikult oli siin ka keisri saadetud kuberner, kelle võim oli palju suurem, kui seda tahetakse tihtipeale näha, ning kohalikul tasemel tegutses veel rida asutusi, mis tegelesid eri valdkondadega. Neid asutusi vaadates on võimalik jälgida, kuidas ühiskond areneb – näiteks millal tekib erahoolekandeasutuste asemel riiklik sotsiaalhoolekandesüsteem –, ning saada teada, milliseid valdkondi üldse mõne institsiooni kaudu hallati ja milliste küsimustega tegeles mõisnik oma tunde järgi. Sedakaudu saab omakorda teada, mida on üldse võimalik ühe või teise institutsiooni arhiividest leida ja mille kohta meil allikad puuduvad. Me ei saa minevikku täielikult rekonstrueerida, vaid üksnes mõtestada nende allikate põhjal, mis meil olemas on. Kõike ei olegi võimalik uurida ega kindlaks teha.

Kuidas sinust ajaloolane sai?

Mulle hakkas ajalugu meeldima kohe, kui lõin esimest korda lahti Hillar Palametsa õpiku „Jutustusi kodumaa ajaloost“. Esimesest hingetõmbest tundus ajalugu nii kohutavalt huvitav, et ma tundsin, et tahan sellega kunagi tegeleda. Koolinoorena oli mul võimalus tegeleda koduloouurimisega ja oli huvi suguvõsa ajaloo uurimise vastu. Minu arvates on kasulik tegeleda sellega võimalikult noorelt, sest peale oma juurte avastamise aitab see noorel inimesel paremini tajuda muutusi enda ümber ja saada aru minevikus toimunust. Niisiis, kui ma 1994. aastal keskkooli lõpetasin, ei tulnud mulle pähegi minna õppima muud kui ajalugu. Ja mul õnnestus kohe esimesel katsel sisse saada. Muidugi ei ole ülikoolis ega ka elus edaspidi tulnud midagi niisama lihtsalt, vaid ikka tööd tehes ja vaeva nähes, aga ma ei ole oma valikut kunagi kahetsenud.

Praegu on augustikuu, nii et paslik on küsida sedagi, millega sa suvepuhkuse ajal tegeled?

Mulle meeldib puhkuse ajal näiteks vikatiga heina niita. See on tohutult rahustav tegevus ja samas paras trenn. Nii et ma ei aja rohtu maja ümbert muruniitjaga maha, vaid lasen heinal kõrgeks kasvada ja niidan siis vikatiga. Ja muidugi käime võimaluse korral perega reisimas, kuigi lapsed on juba sedavõrd suured, et ei taha enam igale poole kaasa tulla.

Enamasti olen puhkuse ajal oma esivanemate talus Kuusalu kihelkonnas, mis on ühtpidi küll ehtne maakoht, aga teisalt linnale sedavõrd lähedal, et kui keegi tahab kokku saada, näiteks mõni baltisakslane, väliseestlane või kaasmaalane, siis sõidan ikka linna. Teistmoodi oleks ilmselt kusagil Võrumaa tipus või Valgamaal, kus pole õiget levigi, nii et oled seal täiesti nagu vanajumala selja taga.

Intervjuu ilmus Horisondi 4/2025 numbris.