Tekst ja foto: JAANUS TERASMAA
Vett on Eestis justkui piiritult: sajab rohkem, kui ära aurata jõuab, jõed voolavad, enamasti on ka kraanis vesi olemas. Ometi on olukord, kus vee pärast ei pea muret tundma, pelgalt ühe kümnendiga muutunud aeglaselt süvenevaks kriisiks.
Veel möödunud kümnendi alguses oli ligikaudu 62% seisuveekogumitest arvatud väga heasse või heasse seisundiklassi, kuid praeguseks ei ole meil ühtegi väga heas seisundis järvekogumit ning vaid üheksa protsenti on heas seisundis. Kogu rannikumeri ei ole heas seisundis ja jõgedest ligi pooled. Põhjavee poolest on pilt parem, kuid siiski muret tekitav: üle poole põhjaveest on potentsiaalselt juba surve all.
Riigina oleme pidevalt pingutanud veestiku seisundi parandamise nimel. Ei taha isegi oletama hakata, milline oleks veekogude seisund siis, kui me üldse midagi teinud poleks. On ilmne, et praeguse kursi ja majandusviisidega jätkates ei õnnestu meil keskkonnaseisundit stabiliseerida isegi praegusel tasemel, rääkimata paremaks muutmisest. Meil on üha hoogu koguv (vee)kriis.