Tekst: RIINA RAMMO, LIIS LUHAMAA
Oleme harjunud, et meil on hulk eri tooni rõivaid. Kauges minevikus nõudis riiete valmistamine palju aega. Värvimine muutis selle veelgi hinnalisemaks, kuna parimaid värvaineid toodi sageli kaugelt. Ihaldatud tulemuse nimel tuli näha vaeva. Ometi pole armastuses erksate toonide vastu midagi uut: inimesed on alati püüdnud tuua oma ellu rohkem värve. Euroopa vanimad teadaolevad värvitud tekstiilikatked on dateeritud nooremasse kiviaega [1].
Millal hakati Eesti alal riideid värvima, pole puuduvate allikate tõttu võimalik täpselt öelda. Arheoloogid on Skandinaaviast leidnud värvitud riidejäänuseid, mis pärinevad ajaarvamise algusele eelnenud sajanditest [5], Läti ja Soome asjaomased leiud on dateeritud 2.–4. sajandisse [4, 7]. Võib olla üsna kindel, et hiljemalt tol ajal jõudsid värvitud tekstiilid ka Eestisse. Esimesed käegakatsutavad tõendid kohalike värvalite oskuste kohta on teada küll alles 11. sajandist: kui surnute põletamise komme oli taandunud, võis säilinud matustes vahel näha rõivatükke.