Tekst: JUHANI PÜTSEPP
See, kes paarkümmend aastat tagasi astus Alam-Pedja kaitsealal Selli-Sillaotsa matkaraja laudteel, võis Maatskingu soosaarele jõudes imetleda rabamändi, mille tüvekeerd moodustas täieliku ringjoone.
„See on poiste temp, kes noorukese männi kunagi rõngasse painutasid ja nööriga kinni sidusid,“ oletasid ühed.
„See on põdrakahjustus, põder on käinud selle männi latva närimas ja seepärast on ta ringiratast kasvanud,“ pakkusid teised.
„Lumi on vajutanud selle männikasvu aastast aastasse kindlas suunas pikali, kusjuures kevaditi on kasvusuunda parandanud reaktsioonipuit,“ selgitas rabamändide kõverdumist professor Viktor Masing, kelle 100. sünniaastapäeva mullu tähistasime.
Aastal 2026 me Maatskingult männirõngast ei näe, keegi kõlupea on selle kaitsealalt ammugi vist kodukaunistuseks kaasa viinud. Omapäraseid männikasve leidub Eesti metsades siiski teisigi.