Seekord sai ajakirja sisu päris kirju nagu Kihnu naise seelik.
Metsanduses tegutsevad ühel ajal nii metsaomanikud ja -töösturid kui ka looduskaitsjad ja teadlased ning veel mitut laadi tegijad, kellest igaühel on metsanduses omad spetsiifilised huvid. See kirjusus peegeldub ka Eesti Metsa värskes numbris.
Erametsanduse teemast kõneleb avalugu. See on pühendatud metsaomanik Olavi Udamile, kes ise nimetab metsatalu pidamist elustiiliks. Veel valgustavad erametsaomanike keerukaid probleeme rubriigid „Üks küsimus, üks vastus” ja „Arvamus”. Riigimetsanduse tulevikusuundadest kirjutab Kairi Oja; Kristiina Viiron on võtnud vaatluse alla metsatööstusele tähtsa läbimurde: veoautodel on lubatud vedada suuremaid palgikoormaid.
Põhjamaade metsandusest looduskaitsjate pilguga annab ülevaate Kaarin Partsi artikkel. Dendroloogiakirjutisi saab lugeda Heino Kasesalult ja Heldur Sanderilt; maaülikooli metsapatoloogid on pannud kirja värsked uurimistulemused juuremädaniku leviku kohta. Metsandusloo kohta pakub uudset huvitavat informatsiooni Viio Aitsami tagasivaade Eesti vabariigi taasiseseisvumise algusaega, kui riigimetsa taheti pakkuda Eesti krooni kattevaraks.