„Peipsi järv ehk meri, nagu seda peipsimaalased kutsuvad, on Euroopa suuruselt neljas järv, ühtlasi ka Eesti ja Vene piiriveekogu. Peipsimaad on määratletud mitmeti, aga üks on kindel – tegemist on Peipsi järve lääne- ja põhjakalda lähema või kaugema ümbrusega. Sellest lähtusimegi ka käesoleva almanahhi koostmaisel,“ ütleb erinumbri peatoimetaja Toomas Kukk.
Peipsi järve elustikust on inimesi eelkõige huvitanud kalad ja nende püüdmine. Üldteada on Karl Ernst von Baeri roll kalapüügireeglite kehtestamises Peipsi järvel 1859. aastal. Ent Peterburi arhiivides Baeri ekspeditsioonide materjale uurinud Erki Tammiksaar toob oma artiklis päevavalgele seniteadmata fakte ja jooniseid.
Peipsi kaldale jäävat Eesti suurimat, Peipsiveere looduskaitseala tutvustab ajakirjas Madli Jõks. Ülle Kukk kirjeldab Peipsimaa taimharuldusi, Rein Einasto Kallaste liivakivipaljandit ning Taavi Pae Peipsimaad geograafi pilguga. Peipsimaa inimesed on etniliselt ja kultuuriliselt iseäralikud. Toomas Jüriado annab juhatusi vanausuliste maal rändamiseks: peale vanausuliste ajaloo ülevaate saab ajakirjast ka lähemat nõu, kust leida lisainfot või milliseid kohti võiks tingimata külastada. Ei puudu ka kuulsa Peipsi sibula kirjeldus.
Peipsi ümbruse rahvapärimusest teeb ülevaate Marju Kõivupuu. Omi tähelepanekuid Peipsi veere inimestest lisab Tiit Kändler. Peipsi järv on kuulus oma lotjade ja kunagise laialdase laevastiku poolest – laevanduse minevikust ja tänapäevast saab ülevaate Liisa-Lota Kaivo artiklist. Katre Palo aga juhatab lugeja Peipsimaa matkaradadele ning Raivo Kalle annab põhjaliku ülevaade Narva jõe ülemjooksu kuulsast Struuga luhast.
