Sügis oli ilus ja nagu sügis ikka. Päikest, vihma, tuult, udu, seeni, rähne, vaikust, tihaste kilkeid … Üks hiline nastik ukerdas metsas, eksinud põhja-nahkhiir tiirutas õuel ja käblik täristas räästas.
Ühel hommikul otsustasin taas teha väikese matka mere äärde. Liikumas oli erakordselt paks udu. Seirasin just binokliga rändlinde otsides mööda randa ja merd, kui libisesin pilguga üle ühest imeliku mustriga kivist. Tõin pilgu tagasi ja – oh üllatust! – üks mõnus matsakas viiger lamas seal, seljaga minu poole, olles just sellise moega, nagu unistaks millestki. Kivi, millel ta lamas, oli võtnud osa tema mustrist enda kanda.
Oli mõõn, meri oli taandunud kaugele. Paks udu muutis mu peaaegu nähtamatuks ning sain kaldal olles mõelda, kuidas ilma looma häirimata talle lähemale pääseda. Kive, mille taha varjuda, oli vähe, aga udu ja tuulesuund olid minu poolel. Kujutasin siis ette, et olen ka kivi, ja liikusin kummargil olles, jalgu mööda libedaid põhjakive lohistades. „Veeresin” aeglaselt ühe kivi tagant teise taha. Hüljes ikka unistas veel. Lõpuks olin jõudnud nii kaugele, et enam polnud kusagile minna. Oli viimane kivi ja mereveri kummikuääreni, natuke rohkemgi. Udu liikus lainetena, näidates vahepeal ka muud ümbruskonda, kuid tükati tekkis ikkagi tunne, et oleme ainult mina ja see hüljes. Pildistamise klõpsud jõudsid lõpuks temani, sest ta keeras pead ja uuris, kust see klõbistamine tuleb. Eemal vilksas veest välja ka teisi ümaraid peanuppe, aga kivile keegi ei roninud. Vaatasime üksteisega natuke aega tõtt ja siis hakkasin taanduma. Natukese aja pärast läks temagi vette.
Udu jäi.
Reet Sau