Paks udu

Kuupäev:

Sügis oli ilus ja nagu sügis ikka. Päikest, vihma, tuult, udu, seeni, rähne, vaikust, tihaste kilkeid … Üks hiline nastik ukerdas metsas, eksinud põhja-nahkhiir tiirutas õuel ja käblik täristas räästas.

Ühel hommikul otsustasin taas teha väikese matka mere äärde. Liikumas oli erakordselt paks udu. Seirasin just binokliga rändlinde otsides mööda randa ja merd, kui libisesin pilguga üle ühest imeliku mustriga kivist. Tõin pilgu tagasi ja – oh üllatust! – üks mõnus matsakas viiger lamas seal, seljaga minu poole, olles just sellise moega, nagu unistaks millestki. Kivi, millel ta lamas, oli võtnud osa tema mustrist enda kanda.

Oli mõõn, meri oli taandunud kaugele. Paks udu muutis mu peaaegu nähtamatuks ning sain kaldal olles mõelda, kuidas ilma looma häirimata talle lähemale pääseda. Kive, mille taha varjuda, oli vähe, aga udu ja tuulesuund olid minu poolel. Kujutasin siis ette, et olen ka kivi, ja liikusin kummargil olles, jalgu mööda libedaid põhjakive lohistades. „Veeresin” aeglaselt ühe kivi tagant teise taha. Hüljes ikka unistas veel. Lõpuks olin jõudnud nii kaugele, et enam polnud kusagile minna. Oli viimane kivi ja mereveri kummikuääreni, natuke rohkemgi. Udu liikus lainetena, näidates vahepeal ka muud ümbruskonda, kuid tükati tekkis ikkagi tunne, et oleme ainult mina ja see hüljes. Pildistamise klõpsud jõudsid lõpuks temani, sest ta keeras pead ja uuris, kust see klõbistamine tuleb. Eemal vilksas veest välja ka teisi ümaraid peanuppe, aga kivile keegi ei roninud. Vaatasime üksteisega natuke aega tõtt ja siis hakkasin taanduma. Natukese aja pärast läks temagi vette.

Udu jäi.

Reet Sau

Jagan artiklit

Liitu uudiskirjaga

- Saadame sulle uudiseid Loodusajakirja värskete väljaannete ja muude olulisemate teemade kohta

Viimased artiklid

Teised artiklid

AASTA AUTORI VEERG | Lugu, mis peab jätkuma

Tekst: MARIS HINDRIKSON Mina ajakirja aasta autor ja kirjutan juhtkirja?...

Õpetaja, aednik ja sordiaretaja Jaan Raeda 150

Kutsume üles neid, kelle aias veel praegu ’Rae ime’ kasvab, andma teada puu asukoht ja kust istik pärineb. Tegemist on ju rahvusliku aardega, mille looja Jaan Raeda sünnist möödub tänavu 150 aastat

POSTER | Fotovõistluse loomafoto peapreemia

Valgest kalamehest sai võimsama küti saak. Mõne hetkega oli kõik möödas. Hea võtte rõõmu asemel tundsin vapustust ja nukrust.

Meie Bob, Eesti jämedaim haab

Kõndisin, pilk võrades ning mõttes merikotkas ja must-toonekurg. Võimsate okstega haavad on nende liikide lemmikpuud, millele sisemaal pesi rajada. Ehk on mõni suur lind ometi siia kolinud? Ühtäkki langes mu pilk võradest ühe haava jalamile ja suust pääses tahtmatult valla ohe.