INTERVJUU: VEIKO BELIALS | Nutiajastul kipub õpilaste silmaring ahenema

Kuupäev:

Kirjaniku ja aasta kutseõpetaja Veiko Belialsiga vestelnud Toomas Kukk

Foto: Toomas Kukk

Veiko Belials on sündinud 20. juulil 1966 Tapal. Eesti ulmekirjanik, lastekirjanik, luuletaja, tõlkija ja harrastuspiltnik, kuid hariduselt metsamees: lõpetanud Eesti põllumajanduse akadeemia 1991. aastal metsanduse erialal. Alates 2000. aastast töötanud Luua metsanduskooli õpetajana. Avaldanud seitse ulmeraamatut, kaheksa luulekogu ja kaks lasteraamatut. „Ossum-Possum, pannkoogielukas“ (2000) oli Eesti kultuurkapitali lastekirjanduse aastaauhinna kandidaat, 2017 oli Veiko Belials Eesti kultuurkapitali kirjanduse aastaauhinna nominent tõlke kategoorias ja luulekogu „Tiigri aasta“ oli tänavu Eesti kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna kandidaat luule vallas. Kümnel korral pälvinud Eesti ulme aastaauhinna Stalker. Alates 1999. aastast Eesti kirjanike liidu liige ja alates 2015. aastast Eesti ulmeühingu president. Looduspiltnikuna koostanud fotoalbumi „Meil on elu keset metsa“ (2011). Parim maamajanduseriala õpetaja aastal 2009 ja 2025. aasta kutseõpetaja.

Oled Luual õpetanud juba 25 aastat. Kuidas õppurid ja õpetus selle aja jooksul on muutunud?

Õpilased on tõesti praegu nooremad kui minu õpetajaameti kestus. Selle aja sees on muutunud õppekavad ja õppe aluseks olevad kutsestandardid. Esimesed standardid olid üsna maksimalistlikud, siis jõuti arusaamisele, et standard peab näitama miinimumtaset.

Selle tõttu on ka õpetamine muutunud. Kui varem oli metsandusharidus laiapõhjalisem, siis nüüd on õppekavad läinud kitsamaks, keskendudes sellele, mida ühel või teisel erialal on minimaalselt vaja. Samuti on tulnud moodulõpe, väljundipõhine hindamine. Muutused on olnud päris suured, õpe on läinud praktilisemaks. Rääkimata sellest, et kunagi oli nelja-aastane tehnikumiõpe, see nuditi vahepeal lühemaks, kuid nüüd hakkab kutsekeskhariduse õpe uuesti nelja aasta peale minema.

Kas harvesterijuhi õppes olekski midagi õpetada üle ühe või poolteise aasta?

Meile saab tulla õppima ka pärast põhikooli lõppu – anname ka keskhariduse ning sel juhul on harvesteri- või forvarderijuhi õpe ikka kolm aastat. Ka harvesterioperaator peab ju metsakasvatamist tundma.

Kui keskharidus on olemas või seda ei tahetagi, saab kutseõppe läbida kahe aastaga. Nii et valikus on kaks või kolm aastat. Ja nagu öeldud: sellest kolmest saab peagi neli. Lühema kestusega eriala on näiteks kolmanda taseme metsakasvataja: see on üheaastane õpe, sest tase ongi madalam, oskusi ja teadmisi eeldatakse vähem. Teine variant on jätkuõpe, ka siis on õpe lühem. Nii et meil on igasuguseid valikuid, seinast seina.

Jagan artiklit

Liitu uudiskirjaga

- Saadame sulle uudiseid Loodusajakirja värskete väljaannete ja muude olulisemate teemade kohta

Viimased artiklid

Teised artiklid

AASTA AUTORI VEERG | Lugu, mis peab jätkuma

Tekst: MARIS HINDRIKSON Mina ajakirja aasta autor ja kirjutan juhtkirja?...

Õpetaja, aednik ja sordiaretaja Jaan Raeda 150

Kutsume üles neid, kelle aias veel praegu ’Rae ime’ kasvab, andma teada puu asukoht ja kust istik pärineb. Tegemist on ju rahvusliku aardega, mille looja Jaan Raeda sünnist möödub tänavu 150 aastat

POSTER | Fotovõistluse loomafoto peapreemia

Valgest kalamehest sai võimsama küti saak. Mõne hetkega oli kõik möödas. Hea võtte rõõmu asemel tundsin vapustust ja nukrust.

Meie Bob, Eesti jämedaim haab

Kõndisin, pilk võrades ning mõttes merikotkas ja must-toonekurg. Võimsate okstega haavad on nende liikide lemmikpuud, millele sisemaal pesi rajada. Ehk on mõni suur lind ometi siia kolinud? Ühtäkki langes mu pilk võradest ühe haava jalamile ja suust pääses tahtmatult valla ohe.